Palju imelist võid leida vanu asju uutmoodi korraldades. Tõstsin oma musa ümber ühest arvutist teise ja jäin hajameelsusest kuulama Pink Floyd'i The Wall'i. See on nii vana muusika, et osa minu lugejaist polnud tollal veel sündinudki.Ja taevas halasta - ma sain alles nüüd aru, millest nad räägivad - ühtset sõnumit pole - muusika on ju ambivalentne. Kunagi 25 aastat tagasi seda asja kuulates arvasin, et see on totalitarismivastane üllitis -
We don't need no education...
Teacher! Leave us kids alone!
Praegu tuli hoopis teine telegramm - mida ma täielikult ei transleeri, sest see on isiklik. Aga ikkagi - nii ette antud viha kui ka mugavaks tehtud leppimine on mõlemad vaid sama junni kaks otsa - sest mõlemad vabastavad mõtlemisest.
1 kommentaar:
sellelt plaadilt leiab igaüks oma isikliku sõnumi, olenevalt ajast, eluperioodist ja tujust.
ühtlasi soovitan vaadata sama plaadi nimelist filmi kui sa seda teinud pole. võin vabalt laenata VHSi kui soovi on.
Postita kommentaar