TTT 9.aug. Olsztynist Tallinnasse

Hommik Olsztynis ei tõota ilma suhtes mitte midagi head. Käin järves ujumas (uskumatult puhas vesi ja liivapõhi); siis vahime jälle natuke niisama.

Kella 11 paiku hakkab lennuväljal pihta suurejooneline ekstreemspordi-show ja meiegi osaleme avadefileel, mida juhib traktori taga veetav lennujuhtimisorn. Nii et neil on 2 torni - üks statsionaarne ja teine liikuv - kõva värk!

Kell üks päeval leiame, et pilved ei ole enam väga madalad ning Enn tõstab rattad maast lahti. Järgnev lend Suwalkisse on ilmselt kogu reisi pingelisim - maastik on võõras ja pidevalt tuleb otsida läbipääse suurte sadude vahelt. Siiski läheb kõik hästi ja jõuame suuremate viperusteta Suwalkisse.

Seal käib purilennutegevus endist viisi, ainult Poola lipp lehvib tasemini ja mehed lennurajal tunduvad väsinumad - vist on nad üleeilsest saadik rajal olnud. Lähenemisel avastame, et oleme palju madalamal, kui kõrgusemõõtja näitab - õhurõhk on lennu vältel nii palju muutunud. Maha tulnud, vaatame tagasi lääne poole - need tumedad pilved ja vihm on õnneks selja taga; teeme kähku minekut, enne kui see kõik meile järele jõuab!

Suwalkist üle piiri Leetu kuni Istrani lendab jälle Enn ning manööverdab kavalasti vihma vahel - Kaunase juures on taas sajud ees. Istrasse mahatulek pooleteise tunni pärast tundub peaaegu et kojujõudmisena. Tegelikult on siiski lennata veel üle neljasaja kilomeetri, kell hakkab juba viis saama ja ilmaga on lood segased.

Peilime ilma. Pärnu teatab, et nende pool on OK; Riia ilmatibi ütleb aga otse: "Kui te koju tahate jõuda, siis ärge viivitage ja lennake kiiresti!" Õnneks on lennuplaan juba antud ja me talitamegi hüva nõu järgi. Kohe peale Läti piiri ilmub meist vasakule sajusein, mis paistab tihe nagu betoon. Lendan keskmiselt 2500 jala kõrgusel, sest 3000 peal algavad juba pilved, mis õnneks pole kurjad. Vihmasein meie kõrval ei taha järgmise kahekümne minutiga kuskile kaduda - ilmselt tekib seda sadu põhjasuunas järjest juurde ja ehkki lendan olusid arvestades maksimaalse kiirusega (140-150 km/h), pole ma sugugi kindel, mis järgmise kümne minutiga juhtuda võib ja hoian kursil paar sobivat maandumisplatsi kogu aeg varuks. Siiski on Burtnieksi järv ning seega ka Eestimaa juba käeulatuses. Riia kontroller lubab meile ka otse Viljandi suunas piiriületuse. Peatselt oleme Tallinnaga sides. Viljandi on vaid veerand tunni kaugsel ning tuju läheb rõõmsaks. Kolleeg Hendrik Aguri auks teeme Karksi lennurajale ühe madallähenemise ja lahingpöörde ning varsti maandume Viljandis. Kodus!? - mitte veel päriselt, sest tahame ju Tallinnasse. Peale maandumist ei suuda ma tükil ajal mootorit välja lülitada - parempoolse magneeto lühistusjuhe on ilmselt vibratsiooniga lahti tulnud; selliseid asju juhtub vahel.

Kell on seitse ning päike loojub üheksa paiku - kuna kütust on veel piisavalt, siis stardin ilma pikema jututa, võttes kursi Vaida kaudu Tallinnale. Kontrollin seda aeg-ajalt GPS järgi aga tegelikult pole mul mingeid probleeme; ka mootor töötab ühtlaselt ja pöörete ning kõrgusega mängimiseks pole mingit vajadust. Praegu tundub nii naljakas see ebakindlus ja orienteerumisraskused samal marsruudil kõigest kolm ja pool päeva tagasi.

Tuul on nüüd veidi vastu ning ma ei säästa kütust vaid lendan maksimaalsel lubatud režiimil. Läänes on fantastiline purpurne värvimäng. Vahepeal tuleb päikese ette aga tume pilv ning läheb nii pimedaks, et ma ei näe enam kaarti - õnneks pole seda enam vajagi. Tallinna lähenemise ja seejärel ka torniga sujub kõik mõnusalt; ei tea kas sel on mingi tegelik põhjus või ei aga nende hääletoon tundub kuidagi eriliselt soe ja sõbralik. Vähem kui tunniajase lennu järel maandun rajale 26. Seisuplatsile ruleerides keeran juba aegsasti kütusekraani kinni, et mootori väljasuremist liiga kaua ootama ei peaks.

Sellegipoolest tekib põnev moment, kuna lennujuht palub meil seisuplats kiiresti vabastada, sest sinna pukseeritakse Boeing 737 (!) - vaatan aknast paremale ja kurat võtaks - see suur lennuk on juba päris lähedal! Õnneks hakkab mootor just nüüd turtsuma ja vaikib. Kargame Ennuga välja ja kärutame oma linnukese angaari. End Of Story.

Tänuavaldused

Meie mehaanikule Peeter Lahe'le - see kuldsete kätega mees hoiab päris mitmeid lennukeid korras ning ka ES-UCA pidas reisi väga ilusti vastu; isegi õli oli vaid korra mootorisse juurde vaja. Viperus magneetojuhtmega oli lihtsalt Act Of God.
Lennujuhtidele ja -informaatoritele, kelle kannatlikkuse ning vastutulelikkuseta võinuks meie reis hoopis teistsuguse ilme võtta.
Kõikidele toredatele inimestele, kes meid reisi vältel aitasid ja keda polegi võimalik siin üles lugeda.
Minu naisele Tiinale, kes kõik need päevad üksinda meie temperamentset ahvikarja haldas ja minu äkilisest äralennust kuuldes isegi viltust mokka ei näidanud.



Algusesse