Esimene kord, kui Ameerikas kümnedollarililise hommikueine kätte sain, tahtis mulle nutt peale tulla (dollar oli siis palju kallim veel) - kaks kõrbenud saiaviilu õhukese juustutüki ja marmelaadilirakaga ning kohvi... kes sellest söönuks saab?
Ka Istras sööme ameerikaliku hommikueine ja tõuseme siis kähku õhku, Enn sangas. Ilm on taas briljantne ning Taani kohal kujuneva tsükloni tekitatud idatuul tuleb meile appi. Lendame üle Kedainiai, jätame Kaunase endast kaugele vasakule ja ohuala D12 - paremale. Keegi meiega eriti ei räägi ning varsti peale Kaunast kursile tekkiv maantee juhib meid joonelt Suwalkisse Poolas. Suwalkis ei vasta raadios meile keegi; see-eest lehvib mururajal paremas servas uljalt Poola lipp ja mingid mehed siblivad Blanik-tüüpi purilennuki ümber. Mootoriga lennumasinaid pole näha, nii et kusagil võib end peita mõrtsukalik vints mitmesaja meetrise trossiga; näha teda küll pole. Igaks juhuks hoidume raja vasakusse serva. Kui Enn rattad maha paneb ja otsa ümber pöörab, hakkavad mehed purjeka ümber meile kätega vehkima nii et teeme rajalt vehkat. Kohe kargabki rohu seest välja tross ja purilennuk veetakse taevasse. On veel hommik ja me oleme juba Poolas – äkki jõuame juba täna Tempelhoffi? – jesss!!!
Suwalkis on korralik suvine palavus, elu (peamiselt tiivuline) keeb ja kohaliku klubi plekk-angaar hõõgub nagu ahi. See sisaldab mõned Blanikud ja kaks Wilgat.
Enn arendab rahvusvahelist suhtlust ning naaseb varsti oma uute sõpradega, kaasas bensiinikanister lennukile ja hot-dog minule. Paneme aga edasi!
Algusesse |
Edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar