TTT 8.aug. Berliinist Olsztynisse

Juba Šveijk teadis: "Kuhugi sisse ronida - seda oskab iga loll aga sealt jälle välja saada - vaat see on juba tõeline sõjakunst!" Seda saame meiegi omal nahal tunda.

Öösel sajab Berliinis äikesevihma ja hommikutaevas on üsna hall. Teleuudistest on meelde jäänud, et kuskil Lõuna-Saksas on üleujutused ja ümber kukkunud puud; otsustame ära lennata enne kui puud meiegi ümber kukkuma hakkavad. Enn võtab täpselt kell 9 hommikul rattad maast lahti ja me lendame juba tuttavat teed piiri poole tagasi. Aga Poolas ripuvad meie ees vihmakardinad ja nende vahel kihilised pilveräbalad mõnesaja meetri kõrgusel. Otsustame sinna mitte trügida ning keerame tagasi. Kell 10:10 maandume endisel sõjaväelennuväljal Neuhardenbergis.

Korraliku betoonkattega lennuväli tundub täiesti inimtühi ja taevas lendavad haneparved. Siiski ilmub varsti metsa tagant auto ja sõidab meie juurde. Autost väljub suurekasvuline sakslane ning alustab juttu kõigis maailma keeltes. Tuleb välja, et lisaks korralikule rajale leidub siin palju muudki - näiteks oma jõududega loodud muuseum. Seltskond on hirmus sõbralik ja vene keeles õnnestub suhtlus kõige ladusamalt - meie võõrustajad on juba DDR ajal siinsamas teeninud. Praegu tiksuvad nad vaikselt ja hoiavad lennuvälja korras.

Paistab, et omavalitsus toetab nende eksistentsi mingil määral ja mõistlik ongi - vara on hooldatud ning imimestel on mõtestatud tegevus. Saame aru et meie ootamatu saabumine tegi palju rõõmu, sest päevade kaupa piirdub kogu lennutegevus siin ilmselt vaid hanedega. Kohalikus muuseumis rabab mind kõige kurvema näoga langevarjur, keda iial näinud olen.

Kell üks päeval proovime uuesti õnne ja jõuame vihmade vahel laveerides nüüd juba tuttavasse Poznanisse; maandume 14:20. Poznani briifingus saame teada, et oleme kuulsad - käib jutt, et eestlased valmistuvad Poola ülikerglennukite meistrivõistlusi kinni lööma! Ilm on aga endiselt piiripealne ja me lendame Bychkowisse, käime linna peal söömas (väga ilus vanalinn!) ning sealt edasi Olsztynisse (Altestein) vanal Preisimaal. Maandun asfaltrajale ilusate järvede vahele 19:40. Raadios saan side kohaliku lennukiga, kes annab liikuslinfot. Finaalis avastan, et otse raja lävele on püstitatud Red Bulli värvides telk.

Leiame end igati eeskujuliku lennuklubi valdustest. Suured angaaarid, päris mitu väikelennukit, An-2, päästesalga kopter ja väga korralik torn... isegi kõnnitee haiseb euroraha järele. Abivalmis kolleegid sõidutavad mu bensiinijaama - kohaliku klubi reegli ei luba võõrastele lennukikütust müüa. Majutame lennuki kenasti angaari ning seame ennastki õhtule. Korralik tuba talutavas majakeses maksab ca 200 eeku. Poest ostetud Lõuna-Aafrika vein osutub täielikuks seatapjaks, see-est hapukurgid on head.



Algusesse | Edasi