Eesti rahvuslik rekord on tehtud, sellest
blogib näiteks tuuker. Rekord rekordiks aga just selle tegemine oli kaif - kõik hetked kohtumisest parasemudega Tallinna sadamas kuni lahkumiseni oli üks kompaktne kvaliteetaeg.
Aga juttu tuleb teisest asjast. Aeg-ajalt küsivad fotohuvilised minult, et kuidas ma seal ülal pildistan ja milliseid
advanced vidinaid selleks pruugin. Kindlasti on mul superkiire kaamera ja isesihtivad torud... Tegelikult teeb kõik mu stillid taevas vana Canon 350D ja et asi veel toredam oleks, kasutasin Rootsis lennates vaid kit-objektiivi. Ehk siis sellist optikat, mille iga fotopede valjute öögatuste saatel endast hästi kaugele heidab või siis vähemalt kapi kõige tagumisse nurka peidab.
Noh, kas
pildid meelivad? Maitseasi muidugi, ent kvaliteet ei jää üldse alla
10x kallimate torudega tehtutele... mis tegelikult tähendab, et alles viieaastase kaameralendamise järel olen jõudnud sinnamaale, et enam-vähem ära kasutada entry-level fotokola potentsiaali.
Edasi võiks rääkida sellest, kui paljud meie hulgast tegelikult väärivad oma hetkel pruugitavat langevarju või näiteks hüppetunkesid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar