Nagu tüürita paat avamerel, mängukann oma tungide käes

jah, paraku käib see minu kohta. Viimati lendasin maikuu alguses ja vahepeal tundus et lausa saangi ilma elada. Noh, täna tegin C-150 tutvumis- ja kontroll-lennu, arvates et mis ta sitt mulle ikka teeb. Nagu karsklaseks pürgiv joodik, kes võtab möödaminnes lihtsalt tuju ajel üheainsa pitsi...

Ma ei saa parata - ma elan jälle! Hoidke mind kinni! See on nii mõnus lennuk. Ja mulle nii meeldib lennata. Ja kui kontrollpiloot pillab meelitusi:
- "tõesti esimest korda lendad sellega?"
- "sa oled vist harjunud selliste lühikeste mururadadega?"

blin. mis mees ma olen. mu lapsed jooksevad palja persega õues ringi. naisele lubatud tikriallee jääbki vist seekord jälle tegemata.

Leiutasime Leonardoga

Homme varahommikul hüppan (kui ilm lubab) wingsuidiga Tallinna kohal lennukist välja, kaamerad pea- ja suitsuküünal jala küljes ning maandun televaatajate rõõmuks botaanikaaeda. Tühisuse ja edevuse tõttu pakkusin end selleks. Ja alles täna meenus mulle, et wingsuit on mulle ju väike - sandaalidega ei kannata hüpata. Mis ma siis teen, teibin suitsukanistri palja jala külge või? Ja enne maandumist tuleks kanister veel minema heita - kuidas ma seda teen kui käed on varjuga ametis?

Leonardo sülgas pihku ja joonistas kohe terve paberi kavandeid täis - suitsukanister nii ja naa, kavalad lukustusmehanismid - teise jala varvastega saab riivid lahti lasta. Minu arvates on need geniaalsed pildid. Lõpplahendus (minu oma) nägi siiski välja teistsugune. Sellel kingal on tald viledaks kulunud ja talle saab buutsi peale tõmmata küll. Vaatame mismoodi see asi homme toimib. Nüüd aga teeme Leoga öömütsi.

Skydiving MM on lõppenud

ja olen kodus tagasi. Vahepeal on siingi asjad edenenud: lapsed on kasvanud, naine ilusam, koer targem.

Hommikul vaatasin üle kaamerasse jäänud videomaterjali ja nautisin taas seda head energiat ja ühtekuuluvustunned mis täitis kõiki neid päevi, sita ilma kiuste.

ELAK üllitas pühapäeval veel ühe pressika - eks näis kas see jõuab kuhugi - vähemalt Postimees on üht-teist avaldanud ja see on hea. Meie tiimide ettevalmistus ja oskused on vaja viia uuele tasemele; sama peab juhtuma PR ja koostöövõrgustikuga. Tuligi juhtkiri, doh.

Aga pilt on FS4 Open võitjate autasusustamisest.

Skydiving MM, lõpp tulemas

Täna on võistluste viimane päev. Hommikupoolikul oli ilm hukas, nüüd paistab paksus pilvkattes aeg-ajalt mõni heledam koht ja lennukid aeti pöördesse. Paraku see meid enam ei puuduta, sest kuna üldiselt on FS Open-i 11-st raundist kõigil hüpatud vaid 5, siis praegu hüppavad vaid esikümne tiimid.
Hoolimata oma väikesest hüppekogemusest ja faktist, et viimase 3 nädala esimene hüpe oli meile kohe ka võistlushüpe tegime ikkagi Iirimaale ja Küprosele ära. Oleme selle saavutusega rahul. Tiim toimis igas tükkis tiimina, ka hapudel hetketel.

Nüüd vaatame mis päev toob - õhtul toimub igatahes võistluste lõpetamine ja seejärel tehakse maailma langevarjurite pareminku ühendatud jõududega kohalik hotell Marriott maatasa ;-P

Homme jõuame koju kiire interneti otsa ja hakkame massilist pildimaterjali üles laadima.

Jällenägemiseni kalli kodumaa pinna pial!

Skydiving MM, Rounds 4, 5

Täna hommikul hüppasime 4. raundi, hüpe tundus kuidagi unine alles aga ikkagi tuli 7 punga. Varsti saabus SMS, milles peedu avaldas soovi et tiim tõstaks oma sooritustaset punkti võrra või nii. Arvestades peedu ajaloolisi teeneid Tumbleweedsi kultiveerimisel tulime ta soovile vastu. Ennelõunal hüpatud 5. raundil skoorisime 9 punkti.

Loomulikult on selliste saavutuste taga töö js pingutus. Pildil pingutab kapten liisu. Hüpe toimus kenakese pilvitusega, olime viimased väljujad ning kui varjud lahti, selgus et lennuväli on mitu kilti eemal. Kohale saime mina ja Priit; ülejäänutele sõitis korraldajate auto järele.

Kaameramehe elu pole siin meelakkumine - kohe peale hüpet kamad seljast ja padavai kaameraga videokollektorisse, seal on pidevalt järjekord, sest kohtunikud hindavad hüppeid sama arvuti kaudu, millele ka salvestatakse. Seejärel pakkima (teistel on juba pakitud). Lõpuks lõunale - metssearaguu seentega on selle aja peale juba otsas :( [pärast siiski selgus et oli otsas juba siis kui alla tulime :-) )

Tulemused. Praegu on järjestus tehtud 4. raundi tulemuste järgi (5. on hüpatud vähestel) ja see näeb välja umbes nii:

1: USA 89
2: Itaalia 86
( vahepealne järjestus on segane, sest osadel tiimidel alles 3 raundi hüpatud )
22: Kasahstan 27
23: Eesti 25
24: Iirimaa 23
25: Küpros 22

USA juures on meie sõbra Pete Allumi kätt tunda - nemad ei lenda mitte gripid-key-pöörded-gripid stiilis, nagu meie pool asja ette kujutatakse. Nende lendamine näeb välja umbes nii, et 4 inimest liigub sujuvalt taevas ringi ja aeg-ajalt puudutavad üksteist möödaminnes kätega liikumist sealjuures katkestamata. Aga see põgus puudutus toimub kõigil korraga. Me oleme kindlasti võimelised samamoodi lendama aga selleks on vaja treeninglaagreid asjatundliku juhendamisega ja tonnide kaupa tuuletunneli aega. Ehk lihtsustatult - palju aega ja väga palju raha. Ja mis see siis ära pole kui ette võtta.

Peale 5. raundi on meil 35 punkti ja Küprosel 26. Ilm paistab nüüd kerse minevat ja uus front ronib peale. Sellest aga pole lugu, sest äsja kutsusid Uus-meremaalased meid oma telki õlut jooma :@)

Skydiving MM, Round 3

Meie telgist astus läbi Pete Allum – rohkem kui 24 tuhande hüppega mees, USA tiimide coach, ema poolt eestlane. Kohtusin temaga viimati paar aastat tagasi Tallinnas ja jõime BogaPotis hõõgveini. Nüüd ajasime jälle juttu, mees vaatas meie videosid, küsis kui palju tiimil kooslendamise tunneliaega on ja oli üsna üllatunud vastusest, et umbes 1 minut :D

Pete andis ka väikese vihje, mida ma aeglaselt lendava Twin Otteri exitis teisiti peaksin tegema – proovisin kohe järgi (round 3) ja asi töötas. Kujundil juhtus exitis väike äpardus aga peale kokku saamist lennati ikkagi nii, et skooriti 7 punkti. Ma ütlen veel kord – see tiim lendab hästi. Aga sellised tehnilised asjad nagu aeglased exitid ja töötamine rütmi, mitte key-de (märguannete) peale, nõuavad eritreeningut ja see omakorda nõuab finantseerimist ning mitte väikest. Aga igatahes meie hüpped siin lähevad kogu aeg paremaks.

Meie põhikonkurendid on praegu Küpros ja Iirimaa. Iirlased on eriti mõnusad vennad ja meie telgid on ka kõrvuti. Eile andsime ekspressusutluse kohalikule filmigrupile kes käis küsimas, mis on see põhjus, miks just meie maailmameistriks saame. Me ütlesime talle, miks – ja ülejäänud maailm saab seda teada siis, kui tellib WM'2006 DVD (ca EUR 17) – see valmib nii 3 nädala pärast.

Pildil on kapten Liisu tiimi exiti-ikaldust märgates maad ja taevast appi hüüdmas.

Skydiving MM, Round 2

See hispaaniast Norrani ulatuv front otsustas lõuna paiku oma sabad kokku korjata ning see juhtus nii äkki, et vaene Mart pidi lõunasöögist loobuma ja ülejäänud tiimi järele linna kihutama, jättes kaameramehe dropzõuni lobilasse rahumeeli loomaliharaguuga maiustama.

Seekordne hüpe läks paremini kui eelmine - 7 punkti. Olime viimasena väljuv tiim. Pidime oma pearivaali Küprose peaaegu lennukist välja tõukama, sest äkki jäid mehed ukse ette istuma ega liigutanudki ;) kui meie lõpuks välja läksime, siis hakkas lennuk juba pöörama ja õhuorienteerumine Saksamaa kohal olnuks kindlasti huvitav kogemus. Pärast vennad vabandasid - nimelt polevat nende kaameramees kuidagi oma kaamerat käima saanud ;-P

Kui ilmakest on, hüppame täna õhtul tõusul nr.13 oma kolmanda raundi. Tollel lennukil, millest äsja hüppasime, on kaameramehe sanga asemel kere küljes sihuke rihmajupp... täna toodi veel 1 Otter juurde - Norrast. Peaks selle ka ära proovima. Aga siinsed piloodid oskavad nende masinatega müstiliselt aeglaselt lennata - sellise exit speediga majandamist kuluks kohe omaette harjutada.

Skydiving MM, skoor avatud

Eile lõuna paiku läks taevas lõpus klaariks, see-eest ei saanud aga tuule tõttu kuni õhtuni hüpata. Peale 7pm saime siiski oma esimese hüppe tehtud. Kilgata just ei saa - aja (35s) sisse mahtus 6 punkti, millest arvesse läks 4. Nii aeglaselt lendavast lennukist pole me ammu hüpanud (tegelt pole üldse jupp aega hüpatud) ja harjutushüppest ilmajäämine maksis kurjasti kätte. Sellegipoolest jätsime Küprose selja taha.

Täna oleme jälle frondi all, sajab väikeste vahedega ja see front ulatub Hispaaniast Norrani nii et molutame jälle kõigest jõust. Homme ehk saame jälle hüpata - siis peaks see front üle saama ja järgmine veel mitte kohal olema. Pilte ei viitsi postitada, see-eest luuletan:

Kolmat päeva juba
vihmast lääpas telgi all
kükkab Eesti kujundhüppe-tiim
turjad on vihmaveest märjad
silmad on hallid kui sügis

Ja nüüd läheme linna peale lällama. Silmad säravad jälle.

Skydiving MM, sinine hommik

Jee, täna paistab sinist taevast ja oleme tõusudel 15 ja 21. Praegu, 9:22, läks just viies tõus üles. Leidis kinnitust, et meie tiimis on peaaegu kõige väiksema hüpete arvuga tegelased - rekord selles asjas kuulub Küprose tiimile, kus töllidel on 300, 500 ja 600 hüpet aga noh ühel on seal see-eest 2000. Aga palju neil tunneliaega on, seda me ei tea.

Ent numbritest hoolimata leidis äsja kinnitust, et lambaid leidub igal pool - keegi ujus oma varjuga otse startiva Otteri nina eest üle raja; lennuk katkestas stardi. Mögafonist selgitati, et stardirada on lennukite ja mitte langevarjurite jaoks ning ilmsüüta Õhujõudude kopter aeti minema et äkki jääb tema ka veel muidu kellelegi ette :)

Veel faktiinfost - andunud fännid on küsinud, et kust saab faktiinfot võistluste kohta. Vastan: võistluste kodukalt www.worldmeet2006.com - vaadake, kõik sellise värvi ja kirjatüübiga kohad minu blogis on tegelikult hüperlingid, mis kuhugi juhatavad. Minu esimeses MM-postituses oli see link ka kohe alguses.

Skydiving MM, eelõhtu jätk

Nonii, raisk! Saigi eile ette võetud see treeninghüppe asi ja pole igatahes meie süü, et see tuli ilma lennukita teha.

Õhtul läks kärinal-mürinal lahti ametlik osa. Kõik võistkonnad defileerisid ja kuhu siis meiegi jäime - Liisu kandis plakatit, minul oli vasakus käes suur sinimustvalge ja paremas videokaamera; lehvis veel paar väikest lipukest. Kikul läksid silmad märjaks.

Pildistati, filmiti, peeti kõnesid. Linnapea ja kohalikud poliitikud rääkisid meile hämmastavaid asju langevarjuspordi kohta - millist füüsilist ja vaimset värki see nõuab ja milliseid elamusi vastutasuks annab. Ja rääkisid pikalt. Meeldivalt eristus FAI Parachuting Commission'i presidendi Patrice Girardin'i etteaste, kes ajas rahva ruttu naerma ja sellega oligi ta jutt otsas.

Paksudest pilvedest pudenesid alla lippudega langevarjurid ja neid oli ikka palju - kumbki Twin-Otter tegi kaks ülelendu. Meie Priit maandus eeskujulikult ettenähtud maandumisalale (tuul oli ca 11m/s, ülal tugevam). Muist seltskonda tuli kuhugi telgirea taha. Siis läks üldiseks õestumiseks-vennastumiseks ja nii edasi. Kokkuvõttes oli ilus päev ja kõik jäid ellu.

Skydiving MM, eelõhtu

Nii, Tumbleweeds esindab eesti langevarjusporti mailmameistrivõistlustel Saksamaal. Mina olen tiimis kaameramees ja otsused hüpete tulemuse kohta teevad kohtunikud minu kaamerast saadud video põhjal. Vastutus, prrr....

Eile võtsime Berliinist auto ja hakkasime uhama. AVIS eksponeerib deviisi "We try harder". Sure, they do. Teenindaja üritas tükk aega Mardile kaela määrida kallist mersut ja kui see ei õnnestunud, siis täiendavat kindlustuspaketti.

Aga Mart võitis - tema ainsale argumendile "mina teen kõik otsused interneti teel ja pärast enam ei muuda neid" polnud tädil midagi vastu köhida.


Võistluspaigas Gera lennuväljal oli paha ilm raskete rünkpilvede ja tugeva tuulega. Ühe Twin-Otteri pealt aeg-ajalt hüpati, teist parandatavat praegugi. Vastu tuli sõber Klasu ja ütles et nemad on hommikhjust saadik hyppejärjekorras olnud ja nüüd vist saavad ülesse (kell oli 5pm seeaeg). Tõsine värk on siin. Loomulikult on meil oma telk ka...

Osalejate hüppenumbrid kõiguvad siin kuskil 1000 ja 20000 vahel. Meie kambast on kõige enam hüppeid (umb 1070) Mardil ;-) Tiimid tulevad alla vähemalt 270 kraadise hook-turn'iga ja maandumisplatsi kohal on õhk tihe.

Ohtul hängisime, sõime jäätist ja lällasime. Täna hommikul regasime end tiimina ära ja Liisu andis Saksa telegrupile intervjuu. Loomulikult käis regamise juurde jutt, et te pole ülekannet teinud ja makske nüüd sulas. Peale pikemat kätelaiutamist vabandati. Manifestisime end treeninghüppele kohe hommikul ja jumala abiga jõuame selle enne pimedat ka ära teha. Nii et kõik on hea.
Mis siis sitasti on? Loomulikult netiühendus. Hotellis on WiFi 10EUR/h. Siin lennuväljal on ta tasuta ent sigaaeglane. Seepärast ma rohkem blogida ei viitsi. Nii et pilte vaadake minu flickerist.
Stay tuned!