Istun Ikaruse vasakul istmel, planšett ja kaardid süles ja pliiats käes. Enn piloteerib, mina loen kaarti. Lendame Tallinnast Viljandisse. Ilm on imeilus. Kõige pikem ots, mida seni lennanud olen, on Soomest Turust üle mere Tallinnasse. Ja nüüd on meie sihtpunkt pooleteist tuhande kilomeetri kaugusel ning sellel lennukil pole peale pardakella ja ebakindla kompassi ühtegi navigatsiooniseadet! Tõsi küll – GPS sai kaasa võetud aga kumbki meist pole seda varem kasutanud. Tuul on vastu, kurss väheke liiga paremale ja Viljandis saame rattad maha tunni ja veerandi pärast.
Tankimispaus. Peeter (
Tackmeri mehaanik) vaatab korraks kapoti alla ja viskab asfaldile mingi kõrbenud voolikujupi. See voolik pole enam vajalik. Käin angaari nurga taga ja heldin -
kallid Eestimaa nõgesed – millal taas teid kasta saan?
Algusesse |
Edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar