Lennureeglid § 29 (1)2: Kui ei ole sätestatud teisiti, võib AFIS-lennuväljal pärast starti ja enne maandumist sooritada parempöördeid, kui see ei ohusta muud lennuliiklust ja sellest on teatatud AFIS-üksusele.
Tegelikult pean õigeks juhtimiseta lennuväljadel teha ainult vasakpöördeid – nendes paikades võib keegi lennata üldse ilma raadiota ning siis pole sinu teatamisest abi mingit. Ohutuse hindamisega on aga nagu on – selleks ajaks kui õhku saad, võib keegi juba metsa tagant välja ilmuda ning edasine sõltub siis juba inimfaktorist ja lihtsalt vedamisest.
Lendame mööda Õisu järvest ja Karksist; juba paistab Läti piir ning horisondi all on selgelt näha suur Burtnieksi järv. Tõusen 3000 jala (900m) kõrgusele ja vaade hakkab natuke maakaarti meenutama. Ilm on selge ja liigume kenasti aga lennata tuleb üle terve Lätimaa ning lõpp-punkt on veel kaugel. See-eest on vaated hingematvalt kaunid. GPS käsitsemine on kah selgeks saanud, ent katsume lennata ikkagi klassikaliselt maamärkide, kella ja kompassi järgi ning see õnnestubki päris kenasti. Raadiosidet eriti pole ning Enn räägib kõrvalistmel sellest, kuidas teised piloodid on pool Euroopat läbi lennanud praktiliselt sides olemata. Vahepeal lendab risti meie alt läbi kollane Wilga. Leedus läheb vist õhk tihedamaks ja elu huvitavamaks.
Juba tunniajase lendamise järel valutavad kannikad kenasti ja jalataldadele hakkavad justkui lamatised tekkima. Liigutamiseks pole ruumi. Aeg-ajalt võtan päkad pedaalidelt ja väntan varbaid. Daugava jõgi ja suured veehoidlad Riia traaversil paistavad juba ning Leedu piir pole enam kaugel. Piiril suunab Riia lennujuhtimine meid Kaunase info sagedusele. Raadios antav lennuinfo on väga asjalik; jutt kaldub vahel standard-fraseoloogiast tavakeelde, ent sellest ei tehta numbrit.
Leiame Istra tillukese lennuraja üles suurema vaevata; GPS on loomulikult abiks. Raadios ei vasta keegi. Lendan 2000 jala kõrguselt risti üle raja, laskun, lähen pärituuleosale ja siis maanduma. Räägin oma tegevusest raadios kogu aeg. Finaalpööre tuleb väga järsk, sest rada osutub ootamatult lähedal olevat ning pealegi olen liiga kõrgel – raja keskel lükkan gaasi põhja ja lähen kordusringile. Järgmine lähenemine on juba parem, ent mahatulek siiski veidi järsuvõitu – rada 12L jookseb nimelt vastumäge ja sellist asja pole ma varem kogenud – õnneks pole mats liiga kõva ja lennuk jääb terveks.
Meie saabumine tekitab motelli naispersonalis rõõmsa elevuse ning varsti leitakse ka bensiinikanister, auto ja keegi noormees meile appi. Käin bensujaamas ära ning hiljem kikivarvul kanistrist lennukisse bensiini valades läigatan sealt hea jao endalegi pähe ja kõhu peale. Pea ei saa sellest mingit kahju, see-eest tekib mu punasele parasummeri-särgile kole plekk ning ülejäänud osa teekonnast näen välja nagu pätt.
Baari laes ripub purukskukkunud lennuki tiib ja seinu ehivad Leedu õhuässade pildid. Joome ühe õlle ja läheme magama.
Algusesse | Edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar