Ma pole üldsegi hakkamas. Lend Berlin-Tempelhofile pidi toimuma juba pea nädal tagasi, ent Lääne-Euroopa kohal laiutavad tsüklonid ei lasknud lennata. Ja hetkel tundub nii mugav oma aias kohvi juua – selle asemel, et:
- päevade kaupa ülikerglennukis rappuda;
- aeg-ajalt kuskil pärapõrgus maha tulla ning otsida lahket autojuhti, kes oleks nõus sulle kanistriga lähimast bensukast kütust tooma;
- ees ootavad ilmaolud ära mõistatada, lennuk tankida, lennuplaan teha, kiiruga midagi alla kugistada ja taas juhtkangid pihku võtta;
- vihmakardinate vahel vangerdades võõral maastiku kohal õiget suunda hoida, teisi lennukeid jälgida, õhuvooludega maadelda, ragisevast eetrist vajalik side ära tunda, sellest aru saada ja õigesti vastata.
Kui sellistele mõtetele järele anda, võiksin oma piloodipaberid (ja palju muudki) haidele sööta ja veeta järelejäänud elupäevad turvaliselt koduaias, õlletops käes. Aga ma ei taha sellist elu.
Vastan: „OK Enn, paar tundi läheb asjade korraldamiseks. Pealelõunal millalgi stardiks?” – „OK, annan lennuplaani sisse; start kell 3, kohalik aeg.”
Teatan uutest plaanidest perele. Poisid kipuvad kaasa; Tiina ütleb, et tal on halb eelaimus - parem, kui ma ei läheks.
Algusesse | Edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar