19.9.05

Rahulik värk


17.09 viimasel tõusul filmisin tandemit. Viskasin meduusi ca 1100m peal. Pärast seda kui vari mind rakmetes püsti tõstis (ca 1000m), haarasin vabaotstest ja vaatasin üles – tundsin et nüüd midagi tuleb. Tuligi. Kahju et vaid asja algus videosse jäi.

0s: kõrgus ca 1100m, viskan meduusi;
2s: suhteliselt tugev raputus, haaran vabaotsad, kõrgus 1000m. Kuppel tahaks nagu vasakule keerata, seepärast tirin paremat vabaotsa. Vaatan kogu aeg paremale, et kaitsta kaamerakarpi ja sihikut.
4s: kuppel pöördub nii järsult vasakule, et vasak vabaots „jääb ette” ja annab laksu vastu kaameragondlit suunaga eest tahapoole. Kaamera lõpetab filmimise ja hakkab hingepalvet lugema. Seepärast lõpeb ka sekundilugemine siinkohal.
Kuppel keerab troppidele 2 tiiru peale ja slaider jääb üles. Kohe tekib ka mõõdukas spinn.
Kuna tropid on keerdus otse vabaotste kohalt ja keerud ei arene väga kiiresti, raban tropikimpudest pealpoolt keerukohta kinni ja kisun nad laiali. Kuppel enam keerde juurde ei tee, vaid lihtsalt sukeldub maa poole. Kõrgus 800m.
Võtan vabaotsad ning keeran ennast jalgu siputades kupli all 2 tiiru paremale. Keerud kaovad ja slaider tuleb alla (700m). Kohe algab aga tugev spinn paremale (tsentrifugaaljõud on tuntav) ning vasak vabaots ei mõika küll midagi. Vasakpoolne rakmestik on sellise pinge all, et vasak käsi vaevalt ulatab pidurini ja seepärast haaran selle parema käega; tõmban ta umbes poole käigu võrra alla. Spinn peatub ja vari võtab normaalasendi. Kannan piduri vasakusse üle ja võtan ka parema piduri. Kõik on korras aga kõrgust on ka napilt 500m.

Üleüldse - spinniva elliptilise all kaamerakolakas pea küljes ja kõht taeva poole on mõnus mõlgutada et kas järgmiseks läheb padi või teeks kiivrikinnituse lahti kõigepealt.

2.9.05

Õhtune õlu

Nõndaks... lõpuks istun oma aias kurat-teab-kelle kiiktoolis ja joon tasahaaval õhtust õlut.

Kuratlik, sigaduslik you name it... - samas rahuldustpakkuv - ärinädal on seljataga.
Taevas on selge. Täna käisin üle hulga aja lendamas ja hästi tegin. Liiklus oli hullumeelmne; korra saatis lennujuht mind otse baasosalt kordusringile sest tema üllatuseks oli tulemas palju suurem lind... lennujuht oli absoluutne algaja, mõõdukalt pabinas ja võimsalt umbkeelne. Ta parafraseeris mu kutsungit igal võimalikul moel nii et vastasin talle raadiosides mitte konkreetse äratundmise vaid intuitsiooni peale. Aga täppi läks.

Voh. Pere kõik kodus. Pooleaastane (aga mitte -aruline) Hendrik sasis kahe käega mul habemest kinni ja seletas mitu korda ja väga arusaadavalt: "Tät-tät-tät-tää!" Ma vist ei saanud siiski lõpuni aru. Terve elu olen loll olnud, nüüd veel vana ka.

Iga selles maailmas veedetud hetk on kingitus ja privileeg. Homme võib juhtuda et leian end jälle jumalikus vabalangemises, kaamerad pea küljes.

Ikkagi huvitav - miks ma just nimelt õlut joon?