vastu SEINA

Palju imelist võid leida vanu asju uutmoodi korraldades. Tõstsin oma musa ümber ühest arvutist teise ja jäin hajameelsusest kuulama Pink Floyd'i The Wall'i. See on nii vana muusika, et osa minu lugejaist polnud tollal veel sündinudki.

Ja taevas halasta - ma sain alles nüüd aru, millest nad räägivad - ühtset sõnumit pole - muusika on ju ambivalentne. Kunagi 25 aastat tagasi seda asja kuulates arvasin, et see on totalitarismivastane üllitis -
We don't need no education...
Teacher! Leave us kids alone!
Praegu tuli hoopis teine telegramm - mida ma täielikult ei transleeri, sest see on isiklik. Aga ikkagi - nii ette antud viha kui ka mugavaks tehtud leppimine on mõlemad vaid sama junni kaks otsa - sest mõlemad vabastavad mõtlemisest.

Mehed ja riistad

Aivar küsis täna:
> Sa HD video peale mõelnud pole? Viiks hüppefilmid uuele tasemele.

Tunnistan, et pole mõelnud. Aga tegelikult olen kindel, et investeerides kogu selleks vajaliku aja ja raha oma lennuoskuse arendamisse, saab tulemus palju parem.

Ma ei väida, et tehnoloogia pole üldse tähtis á la "pildi teeb mees, mitte kaamera"; küss on lihtsalt selles, kuspoolt kõigepealt piirangud vastu tulevad. Mind näiteks segab vähene lennuoskus hoopis enam kui pikslite vähesus.

Muidugi nokin ka tehnoloogiat tasapisi. Alustasin Mac'i peale kolimist ja sain eile videokeevituse esmase töövoo paika. Normaalselt teostatud tandemvideo monteerimine võtab mul nüüd igatahes 3x vähem aega kui varem. Apple ergonoomika on midagi muud kui pee-cee maailmas tavaks, ehkki ärifilosoofialt on nad samasugused pätid kui MS, ORACLE, Adobe jpt. Aga äpplivärgist kirjutan eraldi loo uues blogis.

Fotovärgist veel

Vahel juhtub nii: enda meelest juba oskad midagi ja siis korraga avastad, et keegi teine valdab sama teemat hooopis paremini. Korraks tuleb loll tunne nagu pardil kardinavabrikus aga pärast on ikka hea meel, et leidsid kust õppida.

Mina näiteks arvasin veel täna hommikul, et tean kuidas oma kaameraga ümber käia. Tegelikult ei teadnud ma pooli asjugi. Igatahes 5 taala maksin kohe rõõmuga ära.

Köögipool

Eesti rahvuslik rekord on tehtud, sellest blogib näiteks tuuker. Rekord rekordiks aga just selle tegemine oli kaif - kõik hetked kohtumisest parasemudega Tallinna sadamas kuni lahkumiseni oli üks kompaktne kvaliteetaeg.

Aga juttu tuleb teisest asjast. Aeg-ajalt küsivad fotohuvilised minult, et kuidas ma seal ülal pildistan ja milliseid advanced vidinaid selleks pruugin. Kindlasti on mul superkiire kaamera ja isesihtivad torud... Tegelikult teeb kõik mu stillid taevas vana Canon 350D ja et asi veel toredam oleks, kasutasin Rootsis lennates vaid kit-objektiivi. Ehk siis sellist optikat, mille iga fotopede valjute öögatuste saatel endast hästi kaugele heidab või siis vähemalt kapi kõige tagumisse nurka peidab.

Noh, kas pildid meelivad? Maitseasi muidugi, ent kvaliteet ei jää üldse alla 10x kallimate torudega tehtutele... mis tegelikult tähendab, et alles viieaastase kaameralendamise järel olen jõudnud sinnamaale, et enam-vähem ära kasutada entry-level fotokola potentsiaali.

Edasi võiks rääkida sellest, kui paljud meie hulgast tegelikult väärivad oma hetkel pruugitavat langevarju või näiteks hüppetunkesid.

TTT 9.aug. Olsztynist Tallinnasse

Hommik Olsztynis ei tõota ilma suhtes mitte midagi head. Käin järves ujumas (uskumatult puhas vesi ja liivapõhi); siis vahime jälle natuke niisama.

Kella 11 paiku hakkab lennuväljal pihta suurejooneline ekstreemspordi-show ja meiegi osaleme avadefileel, mida juhib traktori taga veetav lennujuhtimisorn. Nii et neil on 2 torni - üks statsionaarne ja teine liikuv - kõva värk!

Kell üks päeval leiame, et pilved ei ole enam väga madalad ning Enn tõstab rattad maast lahti. Järgnev lend Suwalkisse on ilmselt kogu reisi pingelisim - maastik on võõras ja pidevalt tuleb otsida läbipääse suurte sadude vahelt. Siiski läheb kõik hästi ja jõuame suuremate viperusteta Suwalkisse.

Seal käib purilennutegevus endist viisi, ainult Poola lipp lehvib tasemini ja mehed lennurajal tunduvad väsinumad - vist on nad üleeilsest saadik rajal olnud. Lähenemisel avastame, et oleme palju madalamal, kui kõrgusemõõtja näitab - õhurõhk on lennu vältel nii palju muutunud. Maha tulnud, vaatame tagasi lääne poole - need tumedad pilved ja vihm on õnneks selja taga; teeme kähku minekut, enne kui see kõik meile järele jõuab!

Suwalkist üle piiri Leetu kuni Istrani lendab jälle Enn ning manööverdab kavalasti vihma vahel - Kaunase juures on taas sajud ees. Istrasse mahatulek pooleteise tunni pärast tundub peaaegu et kojujõudmisena. Tegelikult on siiski lennata veel üle neljasaja kilomeetri, kell hakkab juba viis saama ja ilmaga on lood segased.

Peilime ilma. Pärnu teatab, et nende pool on OK; Riia ilmatibi ütleb aga otse: "Kui te koju tahate jõuda, siis ärge viivitage ja lennake kiiresti!" Õnneks on lennuplaan juba antud ja me talitamegi hüva nõu järgi. Kohe peale Läti piiri ilmub meist vasakule sajusein, mis paistab tihe nagu betoon. Lendan keskmiselt 2500 jala kõrgusel, sest 3000 peal algavad juba pilved, mis õnneks pole kurjad. Vihmasein meie kõrval ei taha järgmise kahekümne minutiga kuskile kaduda - ilmselt tekib seda sadu põhjasuunas järjest juurde ja ehkki lendan olusid arvestades maksimaalse kiirusega (140-150 km/h), pole ma sugugi kindel, mis järgmise kümne minutiga juhtuda võib ja hoian kursil paar sobivat maandumisplatsi kogu aeg varuks. Siiski on Burtnieksi järv ning seega ka Eestimaa juba käeulatuses. Riia kontroller lubab meile ka otse Viljandi suunas piiriületuse. Peatselt oleme Tallinnaga sides. Viljandi on vaid veerand tunni kaugsel ning tuju läheb rõõmsaks. Kolleeg Hendrik Aguri auks teeme Karksi lennurajale ühe madallähenemise ja lahingpöörde ning varsti maandume Viljandis. Kodus!? - mitte veel päriselt, sest tahame ju Tallinnasse. Peale maandumist ei suuda ma tükil ajal mootorit välja lülitada - parempoolse magneeto lühistusjuhe on ilmselt vibratsiooniga lahti tulnud; selliseid asju juhtub vahel.

Kell on seitse ning päike loojub üheksa paiku - kuna kütust on veel piisavalt, siis stardin ilma pikema jututa, võttes kursi Vaida kaudu Tallinnale. Kontrollin seda aeg-ajalt GPS järgi aga tegelikult pole mul mingeid probleeme; ka mootor töötab ühtlaselt ja pöörete ning kõrgusega mängimiseks pole mingit vajadust. Praegu tundub nii naljakas see ebakindlus ja orienteerumisraskused samal marsruudil kõigest kolm ja pool päeva tagasi.

Tuul on nüüd veidi vastu ning ma ei säästa kütust vaid lendan maksimaalsel lubatud režiimil. Läänes on fantastiline purpurne värvimäng. Vahepeal tuleb päikese ette aga tume pilv ning läheb nii pimedaks, et ma ei näe enam kaarti - õnneks pole seda enam vajagi. Tallinna lähenemise ja seejärel ka torniga sujub kõik mõnusalt; ei tea kas sel on mingi tegelik põhjus või ei aga nende hääletoon tundub kuidagi eriliselt soe ja sõbralik. Vähem kui tunniajase lennu järel maandun rajale 26. Seisuplatsile ruleerides keeran juba aegsasti kütusekraani kinni, et mootori väljasuremist liiga kaua ootama ei peaks.

Sellegipoolest tekib põnev moment, kuna lennujuht palub meil seisuplats kiiresti vabastada, sest sinna pukseeritakse Boeing 737 (!) - vaatan aknast paremale ja kurat võtaks - see suur lennuk on juba päris lähedal! Õnneks hakkab mootor just nüüd turtsuma ja vaikib. Kargame Ennuga välja ja kärutame oma linnukese angaari. End Of Story.

Tänuavaldused

Meie mehaanikule Peeter Lahe'le - see kuldsete kätega mees hoiab päris mitmeid lennukeid korras ning ka ES-UCA pidas reisi väga ilusti vastu; isegi õli oli vaid korra mootorisse juurde vaja. Viperus magneetojuhtmega oli lihtsalt Act Of God.
Lennujuhtidele ja -informaatoritele, kelle kannatlikkuse ning vastutulelikkuseta võinuks meie reis hoopis teistsuguse ilme võtta.
Kõikidele toredatele inimestele, kes meid reisi vältel aitasid ja keda polegi võimalik siin üles lugeda.
Minu naisele Tiinale, kes kõik need päevad üksinda meie temperamentset ahvikarja haldas ja minu äkilisest äralennust kuuldes isegi viltust mokka ei näidanud.



Algusesse

TTT 8.aug. Berliinist Olsztynisse

Juba Šveijk teadis: "Kuhugi sisse ronida - seda oskab iga loll aga sealt jälle välja saada - vaat see on juba tõeline sõjakunst!" Seda saame meiegi omal nahal tunda.

Öösel sajab Berliinis äikesevihma ja hommikutaevas on üsna hall. Teleuudistest on meelde jäänud, et kuskil Lõuna-Saksas on üleujutused ja ümber kukkunud puud; otsustame ära lennata enne kui puud meiegi ümber kukkuma hakkavad. Enn võtab täpselt kell 9 hommikul rattad maast lahti ja me lendame juba tuttavat teed piiri poole tagasi. Aga Poolas ripuvad meie ees vihmakardinad ja nende vahel kihilised pilveräbalad mõnesaja meetri kõrgusel. Otsustame sinna mitte trügida ning keerame tagasi. Kell 10:10 maandume endisel sõjaväelennuväljal Neuhardenbergis.

Korraliku betoonkattega lennuväli tundub täiesti inimtühi ja taevas lendavad haneparved. Siiski ilmub varsti metsa tagant auto ja sõidab meie juurde. Autost väljub suurekasvuline sakslane ning alustab juttu kõigis maailma keeltes. Tuleb välja, et lisaks korralikule rajale leidub siin palju muudki - näiteks oma jõududega loodud muuseum. Seltskond on hirmus sõbralik ja vene keeles õnnestub suhtlus kõige ladusamalt - meie võõrustajad on juba DDR ajal siinsamas teeninud. Praegu tiksuvad nad vaikselt ja hoiavad lennuvälja korras.

Paistab, et omavalitsus toetab nende eksistentsi mingil määral ja mõistlik ongi - vara on hooldatud ning imimestel on mõtestatud tegevus. Saame aru et meie ootamatu saabumine tegi palju rõõmu, sest päevade kaupa piirdub kogu lennutegevus siin ilmselt vaid hanedega. Kohalikus muuseumis rabab mind kõige kurvema näoga langevarjur, keda iial näinud olen.

Kell üks päeval proovime uuesti õnne ja jõuame vihmade vahel laveerides nüüd juba tuttavasse Poznanisse; maandume 14:20. Poznani briifingus saame teada, et oleme kuulsad - käib jutt, et eestlased valmistuvad Poola ülikerglennukite meistrivõistlusi kinni lööma! Ilm on aga endiselt piiripealne ja me lendame Bychkowisse, käime linna peal söömas (väga ilus vanalinn!) ning sealt edasi Olsztynisse (Altestein) vanal Preisimaal. Maandun asfaltrajale ilusate järvede vahele 19:40. Raadios saan side kohaliku lennukiga, kes annab liikuslinfot. Finaalis avastan, et otse raja lävele on püstitatud Red Bulli värvides telk.

Leiame end igati eeskujuliku lennuklubi valdustest. Suured angaaarid, päris mitu väikelennukit, An-2, päästesalga kopter ja väga korralik torn... isegi kõnnitee haiseb euroraha järele. Abivalmis kolleegid sõidutavad mu bensiinijaama - kohaliku klubi reegli ei luba võõrastele lennukikütust müüa. Majutame lennuki kenasti angaari ning seame ennastki õhtule. Korralik tuba talutavas majakeses maksab ca 200 eeku. Poest ostetud Lõuna-Aafrika vein osutub täielikuks seatapjaks, see-est hapukurgid on head.



Algusesse | Edasi

TTT 7.aug. 18:15 Poznan - 20:05 Berliin Tempelhof

Nii, taas on minu kord sangas olla ja mulle saab osaks au Berliini sisse navigeerida ja Tempelhofis maanduda! Pole selge, kas selle taga on hea õnn või Ennu suuremeelsus; igatahes olen mõlemale tänulik.

Poznanist alates on läbi metsade lõigatud maanteetrass väga heaks orientiiriks – see läheb noolsirgelt piirini välja. Siiski hoian sellest üsna palju paremale, kus on ka häda korral maandumiseks kõlbavaid lagendikke. Ka ettekandepunkt jääb piiril maanteest paremale. Piiri paneb ühemõtteliselt paika Oderi jõgi, mis juba kaugelt näha.

Saksamaal hakkavad kohe silma suured tuulefarmid ja lennuvälju on selles kohas ka tihedalt. Siiski ei valmista orienteerumine vähimatki raskust ning kui oleme Berliini suunduva raudtee üles leidnud, on ka teekonnapunktid ECHO1 ja ECHO2 selgelt paigas. Lennuinfot annab meeldiv naishääl väga arusaadavas mitte-inglise inglise keeles. Oma rõõmuks leian, et kodus sattelliifotodelt välja otsitud varumaandumisplatsid on kah täiesti olemas.

Ja seal ta on – too kummaliselt lage maalahmakas ees vasakul ei saa olla midagi muud, kui… Tempelhofi lennuväli! Lähen tornile häälde ning mind suunatakse pikema jututa raja 09 paremale pärituuleosale ning varsti saan ka maandumisloa rajale 09L. Joondun finaali kõrgete pruuni ja punakat värvi majade kohal. Adrenaliinilaks on võimas. Asi läheb veelgi paremaks, kui saan aru, et külgtuul on päris tugev ja pean lennukit finaalis kõvasti viltu hoidma. Maandun tagatiibu välja laskmata, pannes esmalt maha tuulepoolse ratta; see maandumine on vist üks minu parimaid. Olen hirmus uhke ja õnnelik; saan raadiost ruleerimisjuhised ja pargin lennuki follow-me auto sabas teiste väikelennukite juurde. Seiskan mootori, kohe on platsis ka suurekasvuline aga hästi sõbralik perroonimees ja peatselt ka kütuseauto.

Me saime sellega hakkama! Rõõm muutub kogu aeg tugevamaks ja rinnus on justkui kihisev mullivesi või midagi paremat. Lükkame lahti veel ühed uksed. Ja korraga on meie ümber Berliin - sel hetkel kõige ilusam linn maailmas.


Algusesse | Edasi

TTT 7.aug. 14:10 Varssav - 16:25 Poznan

Pole vist vaja öelda, et vahemaa on pikk. Õnneks lükkab idatuul meid tugevasti tagant ja teekond edeneb. Varssavist läänes on kohe üks piiranguala suure metsa kohal, edasi aga algavad põllud ja karjamaad. Agrotööstus käib vist suurtel tuuridel, igatahes satume 600m kõrgusel äkki virtsa- ja silohaisu pilve sisse. Enn on sangas ja mina loen kaarti. Teel Poznani möödume suurest militaarlenuväljast ja paarist keelualast. Üldiselt on need ka GPS andmebaasis kenasti olemas. Poznani sisenemispunkti leiame kah väikese mõistatamise peale üles ja tuleme maha. Meile sõidab vastu Folow-Me auto ja eelaimus ütleb, et selle eest küsitakse kindlasti raha.

Saan ilmaprognoosi (mis on endiselt ülihea) ja täidan lennuplaani Berliinini. Selgub, et ICAO nimestikes polegi Ikarus C42 nimelist lennukitüüpi olemas ja nii läheb tüübiks ZZZZ ja märkustesse „TYP/IKARUS C42 ULTRALIGHT”. Briifingumees on väga lahe ja abivalmis. Muuhulgas selgub, et Poznanis alla 750kg raskustelt lennumasinatelt maandumistasu ei võeta; ka follow-me on tasuta. Tere tulemast Poznani, ülikerglased!

Enne äralendu külastame ruttu lähedalasuvat kebabikõrtsi ja tagasi tulles läbime turvakontrolli – dokumente ei küsi meilt keegi, võib-olla tänu Tallinna lennuvälja läbipääsuloale, mis mu määrdunud särgi rinnaesist ehib.


Algusesse | Edasi

TTT 7.aug. 10:55 Suwalki - 13:00 Varssav-Babice

Ootan ära, kuni järjekordne purjekas üles veetakse, ruleerin rajale ja teeme kähku minekut. Varssavini on otsejoones umbes 250km; algul on orientiirideks suured järved, hiljem tuleb natuke ka GPS abi kasutada. Olsztyn’i informatsioon teatab, et ei näe meid radaril. Tõuseme natuke kõrgemale ja see mure laheneb. Väidetavalt on Poola õhuruum veel rohkem eralennukeid täis kui Leedu oma; igatahes sides on nende juttu kõvasti. Vahin ringi nagu valvas vares; õnneks on ilm absoluutselt selge.

Reisi algul kummitanud ebakindlus hakkab asenduma vaimustusega – me oleme juba nii kaugel kodust ja nüüd varsti tuleb üles leida õiged marsruudipunktid tõelise suurlinna kohal ning maanduda natuke omapärase lähenemisskeemiga ja kahtlemata elava liiklusega lennuväljal! Mul ei ole vähematki kahtlust, et saan selle kõigega suurepäraselt hakkama. Enn kraamib välja Poola 1:500 000 autokaardi, sama suure kui voodilina ning mis sobivat visuaallennuks paremini kui Jeppeseni kaart. Üldiselt on Ennul õigus.

Varssavi lennujuhtimine on hästi sõbralik ja imelikul kombel leiame vajalikud ettekandepunktid kah kenasti üles – üks pea on hea aga kaks veelgi parem!
Finaalis saan lennujuhilt korralduse hoida 200m kõrgusele kuni… ei saagi täpselt aru, mis asjani ent finaal pole paik pikemaks vestluseks. Pilt on aga parem kui 1000 sõna – selgub et maandumisraja esimesel paarisajal meetril harjutatakse sõjaväeparaadi! Lipud lehvivad, pasunad hiilgavad ja olles kogu selle ilu selja taha jätnud, lasen tagatiivad lõpuni välja ja tulen järsult maha.

Kell on 13:00; ruleerime murule ja pargime teiste väikelennukite sekka, neid on siin paar¬kümmend. Päike kütab ja sooja on vähemalt 30 kraadi. Ajame tankimise asju ja mõistatame, et kus on briifing ja kus puhvet.

Kohaliku eralennunduse angaarides pole ei briifingut ega söögikohta. Leian nurga tagant kohaliku langevarjuklubi, kus kahjuks mitte kedagi pole ja imetillukese lennukooli kontori. „Dzien dobre!” ja lennukooli peamees trükib oma arvutist prognoosikaardid välja ning soovib head lendu. Edasi Berliini poole! Vahepeal tuleb siiski veel Poznanis tankida.



Algusesse | Edasi

TTT 7.aug. 07:55 Istra - 09:45 Suwalki

Esimene kord, kui Ameerikas kümnedollarililise hommikueine kätte sain, tahtis mulle nutt peale tulla (dollar oli siis palju kallim veel) - kaks kõrbenud saiaviilu õhukese juustutüki ja marmelaadilirakaga ning kohvi... kes sellest söönuks saab?

Ka Istras sööme ameerikaliku hommikueine ja tõuseme siis kähku õhku, Enn sangas. Ilm on taas briljantne ning Taani kohal kujuneva tsükloni tekitatud idatuul tuleb meile appi. Lendame üle Kedainiai, jätame Kaunase endast kaugele vasakule ja ohuala D12 - paremale. Keegi meiega eriti ei räägi ning varsti peale Kaunast kursile tekkiv maantee juhib meid joonelt Suwalkisse Poolas. Suwalkis ei vasta raadios meile keegi; see-eest lehvib mururajal paremas servas uljalt Poola lipp ja mingid mehed siblivad Blanik-tüüpi purilennuki ümber. Mootoriga lennumasinaid pole näha, nii et kusagil võib end peita mõrtsukalik vints mitmesaja meetrise trossiga; näha teda küll pole. Igaks juhuks hoidume raja vasakusse serva. Kui Enn rattad maha paneb ja otsa ümber pöörab, hakkavad mehed purjeka ümber meile kätega vehkima nii et teeme rajalt vehkat. Kohe kargabki rohu seest välja tross ja purilennuk veetakse taevasse. On veel hommik ja me oleme juba Poolas – äkki jõuame juba täna Tempelhoffi? – jesss!!!

Suwalkis on korralik suvine palavus, elu (peamiselt tiivuline) keeb ja kohaliku klubi plekk-angaar hõõgub nagu ahi. See sisaldab mõned Blanikud ja kaks Wilgat.
Enn arendab rahvusvahelist suhtlust ning naaseb varsti oma uute sõpradega, kaasas bensiinikanister lennukile ja hot-dog minule. Paneme aga edasi!


Algusesse | Edasi

TTT 6.aug. 17:05 Viljandi - 19:20 Istra

Stardin Viljandi rajalt 45, sihtpunktiks Istra (EYPI) Panevežyse külje all Leedus. Sai räägitud, et keerame nina kohe paremale Õisu järve peale ja nii ma lammas teengi peale starti parempöörde, teatades sellest küll eelnevalt raadios.
Lennureeglid § 29 (1)2: Kui ei ole sätestatud teisiti, võib AFIS-lennuväljal pärast starti ja enne maandumist sooritada parempöördeid, kui see ei ohusta muud lennuliiklust ja sellest on teatatud AFIS-üksusele.

Tegelikult pean õigeks juhtimiseta lennuväljadel teha ainult vasakpöördeid – nendes paikades võib keegi lennata üldse ilma raadiota ning siis pole sinu teatamisest abi mingit. Ohutuse hindamisega on aga nagu on – selleks ajaks kui õhku saad, võib keegi juba metsa tagant välja ilmuda ning edasine sõltub siis juba inimfaktorist ja lihtsalt vedamisest.

Lendame mööda Õisu järvest ja Karksist; juba paistab Läti piir ning horisondi all on selgelt näha suur Burtnieksi järv. Tõusen 3000 jala (900m) kõrgusele ja vaade hakkab natuke maakaarti meenutama. Ilm on selge ja liigume kenasti aga lennata tuleb üle terve Lätimaa ning lõpp-punkt on veel kaugel. See-eest on vaated hingematvalt kaunid. GPS käsitsemine on kah selgeks saanud, ent katsume lennata ikkagi klassikaliselt maamärkide, kella ja kompassi järgi ning see õnnestubki päris kenasti. Raadiosidet eriti pole ning Enn räägib kõrvalistmel sellest, kuidas teised piloodid on pool Euroopat läbi lennanud praktiliselt sides olemata. Vahepeal lendab risti meie alt läbi kollane Wilga. Leedus läheb vist õhk tihedamaks ja elu huvitavamaks.

Juba tunniajase lendamise järel valutavad kannikad kenasti ja jalataldadele hakkavad justkui lamatised tekkima. Liigutamiseks pole ruumi. Aeg-ajalt võtan päkad pedaalidelt ja väntan varbaid. Daugava jõgi ja suured veehoidlad Riia traaversil paistavad juba ning Leedu piir pole enam kaugel. Piiril suunab Riia lennujuhtimine meid Kaunase info sagedusele. Raadios antav lennuinfo on väga asjalik; jutt kaldub vahel standard-fraseoloogiast tavakeelde, ent sellest ei tehta numbrit.

Leiame Istra tillukese lennuraja üles suurema vaevata; GPS on loomulikult abiks. Raadios ei vasta keegi. Lendan 2000 jala kõrguselt risti üle raja, laskun, lähen pärituuleosale ja siis maanduma. Räägin oma tegevusest raadios kogu aeg. Finaalpööre tuleb väga järsk, sest rada osutub ootamatult lähedal olevat ning pealegi olen liiga kõrgel – raja keskel lükkan gaasi põhja ja lähen kordusringile. Järgmine lähenemine on juba parem, ent mahatulek siiski veidi järsuvõitu – rada 12L jookseb nimelt vastumäge ja sellist asja pole ma varem kogenud – õnneks pole mats liiga kõva ja lennuk jääb terveks.

Enn poriseb, et ma peaks maandumiskujundi võõras kohas tunduvalt laiema hoidma ja tal on tuline õigus. Lennuaeg Viljandist Istrasse oli 2h15m. Otsustame, et jääme motelli ööbima. Pealegi on motell varustatud lennujuhtimistorniga ning nurga taga seisavad vanad hävitajad – kohaliku lennundusmuuseumi eksponaadid.

Meie saabumine tekitab motelli naispersonalis rõõmsa elevuse ning varsti leitakse ka bensiinikanister, auto ja keegi noormees meile appi. Käin bensujaamas ära ning hiljem kikivarvul kanistrist lennukisse bensiini valades läigatan sealt hea jao endalegi pähe ja kõhu peale. Pea ei saa sellest mingit kahju, see-eest tekib mu punasele parasummeri-särgile kole plekk ning ülejäänud osa teekonnast näen välja nagu pätt.

Baari laes ripub purukskukkunud lennuki tiib ja seinu ehivad Leedu õhuässade pildid. Joome ühe õlle ja läheme magama.

Algusesse | Edasi

TTT 6.aug. 15:30 Tallinn - 16:25 Viljandi

Istun Ikaruse vasakul istmel, planšett ja kaardid süles ja pliiats käes. Enn piloteerib, mina loen kaarti. Lendame Tallinnast Viljandisse. Ilm on imeilus. Kõige pikem ots, mida seni lennanud olen, on Soomest Turust üle mere Tallinnasse. Ja nüüd on meie sihtpunkt pooleteist tuhande kilomeetri kaugusel ning sellel lennukil pole peale pardakella ja ebakindla kompassi ühtegi navigatsiooniseadet! Tõsi küll – GPS sai kaasa võetud aga kumbki meist pole seda varem kasutanud. Tuul on vastu, kurss väheke liiga paremale ja Viljandis saame rattad maha tunni ja veerandi pärast.

Tankimispaus. Peeter (Tackmeri mehaanik) vaatab korraks kapoti alla ja viskab asfaldile mingi kõrbenud voolikujupi. See voolik pole enam vajalik. Käin angaari nurga taga ja heldin - kallid Eestimaa nõgesed – millal taas teid kasta saan?


Algusesse | Edasi

TTT 6.aug. 11:00: operatiivteade

Enn helistab: „Villem, ma vaatasin ilmakaarti ja paistab, et täna võime Berliini poole lendama hakata – aga tegutsema peame kiiresti. Oled sa hakkamas?”

Ma pole üldsegi hakkamas. Lend Berlin-Tempelhofile pidi toimuma juba pea nädal tagasi, ent Lääne-Euroopa kohal laiutavad tsüklonid ei lasknud lennata. Ja hetkel tundub nii mugav oma aias kohvi juua – selle asemel, et:

• päevade kaupa ülikerglennukis rappuda;
• aeg-ajalt kuskil pärapõrgus maha tulla ning otsida lahket autojuhti, kes oleks nõus sulle kanistriga lähimast bensukast kütust tooma;
• ees ootavad ilmaolud ära mõistatada, lennuk tankida, lennuplaan teha, kiiruga midagi alla kugistada ja taas juhtkangid pihku võtta;
• vihmakardinate vahel vangerdades võõral maastiku kohal õiget suunda hoida, teisi lennukeid jälgida, õhuvooludega maadelda, ragisevast eetrist vajalik side ära tunda, sellest aru saada ja õigesti vastata.

Pealegi võtab mõte suurlinnade kohal lendamisest jube kõhedaks – kümnete kilomeetrite raadiuses ei pruugi leiduda ühtegi maandumiskõlblikku platsi isegi kui sa täpselt tead, kust neid otsida – aga mis siis, kui mootor üles ütleb? Pealegi on mu ultralighti-kogemus veel ultra light - alles juuli lõpul sain litsentsi... pealegi lendame üksinda, sest kõik teised piloodid on erinevatel põhjustel loobunud... Pabin-pabin-pabin!

Kui sellistele mõtetele järele anda, võiksin oma piloodipaberid (ja palju muudki) haidele sööta ja veeta järelejäänud elupäevad turvaliselt koduaias, õlletops käes. Aga ma ei taha sellist elu.

Vastan: „OK Enn, paar tundi läheb asjade korraldamiseks. Pealelõunal millalgi stardiks?” – „OK, annan lennuplaani sisse; start kell 3, kohalik aeg.”

Teatan uutest plaanidest perele. Poisid kipuvad kaasa; Tiina ütleb, et tal on halb eelaimus - parem, kui ma ei läheks.

Algusesse | Edasi

Tallinn-Tempelhof-Tallinn (TTT)

jah - nüüd sai ajalugu tehtud! Siitkandi eralendurid on Tempelhofis küll varemgi käinud, ent ülikerglennukiga (ultralight) pole meilt vist veel keegi nii kaugele lennanud. Algul oli küll plaan minna mitme lennukiga ja suurema seltskonnaga; lõpuks aga lendasime Enn Noorkõivuga kahekesi, pressituna Ikarus C42 tüüpi kirpu kutsungiga ES-UCA. Enn oli ka idee autor ja eestvedaja.

Kolme ja poole päevaga katsime ligi 3000 kilomeetrit ja seda lennukiga, mille normaalseks reisikiiruseks vaid 120 km/h(!) Meil vedas hullult - suutsime end mahutada täpselt "aknasse" halbade ilmade vahel. Väga kergesti võiksime praegu ka kuskil Poolas põlluserval konutada.

Miks me seda tegime?
Kõigepealt muidugi selle pärast, et lendamine on imetore;
teiseks seepärast, et Tempelhof on majesteetlik ajastumärk, mis paraku varsti minevikku kaob.

Tempelhofi lennuväli (EDDI) on maailmas ainulaadne oma teostuse ja ajaloo poolest. Sellest saab täpsemalt lugeda näiteks wikist. Nüüd olen ise seal käinud ja lennanud ning kinnitan, et ükski pilt ega jutt ei asenda vahetut elamust. Kahjuks on see fantastiline kooslus varsti vaid mälestus - kinnisvarahaid on linnavalitsuse ära lobistanud (miks see ei üllata?) ning selle aasta oktoobris lennuväli suletakse. Tulevikuplaanidest palju ei räägita, ent ilmselt "arendatakse" see majesteetlik väljak ära, loe: kaetakse gyprocist karpidega.

Ennu muudest tegemistest saab teada internetist; oma kokkuvõtte äsjasest lennust postitab ta Eesti erapilootide kodukale. Mina otsustasin jäädvustada äsjased juhtumised päeviku vormis. Blogi on ju päevikupidamise vahend. Kannete pealkirjad algavad "TTT" nagu "Tallinn-Tampelhof-Tallinn". Head lugemist!

Tempelhof, Yay!!!!

nii, just 2 tundi tagasi tulin C42-ga Berliin Tempelhofis maha. Tallinnast alustasime Ennuga eile kell 3 päeval; ööbisime Istra lennuvälja hotellis Leedus. Tuul oli kogu aeg tagant. Poznanis rahvusvahelisel ei v6eta ultralightidelt mingit tasu, sest need on NII kerged. ;-) Nüüd väike õlu ja homme hommikul on Ennu kord sangas olla.

Elämä on laiffia...