Sõna “totalitarism” toob harilikult meelde Hiina, Põhja-Korea ja kadunud Nõukaliidu. Nemad seal pahad ja lollid, nende rahvas kannatab aga küll kannatab ära, paras neile. Meie siin elame vaba ja tarka elu, ehk küll valitsus vale ja naabrid sitad.
Mis aga toimub vabas maailmas? Umbes viimased 25 või koguni enam aastat on vaikselt ent kindlalt pead tõstnud ja kosunud ilusa nimega ussike – poliitiline korrektsus. Algul hiilivalt, n.ö. valgustatud initsiatiivile, praegu aga järjest enam seaduse jõhkrale jõule toetudes. Poliitiline korrektsus nõuab, et me mingil juhul ei ütleks, mida me mõtleme, vaid kõigest väest püüaks mitte kedagi riivata. Ehk siis käituksime idiootidena - vanas Kreekas tähendas see sõna inimesi, kellel polnud olulistes asjades oma seisukohta.
Nõuka-ajal sattusin lugema ühe USA autori teost “Allakäigutrepist üles”, mille tegevus toimub Ameerika koolis. Jäi meelde lause: “Meie kooli õppeala-juhataja suurim mure oli, et mitte ühtegi vähemusrühmitust, ükskõik kui fanaatilist, iial ei solvataks.” Hoidsin käes sõjakomissariaadi kutset “vestlusele” - Afganistani piletit, lugesin seda raamatut ja mõtlesin, et jänkid on püstilollid. Praegu oleme ka ise sama lollid, ehkki vabadust on kui putru. Rumal inimene ei saa mitte kunagi vaba olla.
Siia ongi koer maetud. Vaba inimene on tegelane, kes mõtleb omaenese peaga ja teeb oma otsused iseseisvalt, hoolimata “trendist”, “partei peajoonest” või muust ajuklistiirist. Mõelge end korraks valitsuse ministriks või kosmeetika-korporatsiooni omanikuks. Keda on parem valitseda – kas tülikate isemõtlejate kogukondi või ühtlaselt “korrektset” massi? Kellele on hõlpsam mokapulki müüa – kas neile kes ise oma ilu üle otsustavad või neile, kes järgivad trendi? No nii - selle nimel tasub pisut pingutada, onju?
Selleks, et isemõtlejad äri ei segaks, on vaja kehtestada reeglid. Reegel on üks mõtlemist asendav vigur. Liikluses me ei mõtle, kummalt poolt vastutulijast mööduda, sest meil on parempoolne liiklus (reegel). Üldiselt toimib see hästi, ent mina olen kord enda ja teiste surma vältinud, möödudes vastusõitvast rekkast vasakult. Sest see rekka keeras Rannamõisa kurvis täie lauluga minu sõiduritta – juht purjus. Rikkusin reegleid ja jäin ellu. Sellised tegelikult ei meeldi ühelegi valitsusele. Mida rohkem reegleid, seda parem, sest pole organiseerimatut mõtlemist ja asjad lähevad nii nagu oligi plaanitsetud. Igaüks oma liistude juures. Ka poliitika on äri ja veel missugune.
Tuleme nüüd tagasi korrektsuse ja sallivuse normi juurde. Just nimelt normi – ma kummardan inimeste ees, kes on sallivad oma tarkuse, veendumuste või valgustatuse tõttu. Ent inimene, kes on salliv, sest et norm seda nõuab, on vaid kinninõelutud suuga ori. Kord pandi Saksamaal sakslastega tina ja samad mehed, kes päeva ajal rääkisid naabermajas möllavatest türklastest ülikorrektsete sõnadega ja rõhutasid kultuurierinevuste austamise vajadust, lõid südaööl rusikad lauale ja räuskasid, et süte koht on ahjus! Südamest. “Ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja – jaa, jaa, JAA!” laulsid eestlased “Viimses reliikvias”. Ka sakslastel on neid laule; küllap kõigil rahvastel. Hitler sai võimule suuresti tänu sellele, et lubas lunastust vaikima sunnitud südametele.
Õpetajate lehes ilmus arvamuslugu “
Kas me sellist eeskuju tahtsimegi?”. Muidugi tahtsime – 20 aastat tagasi tundus isegi Ameerika sitt parem kui Vene seep. Nüüd võiks siiski hinge tõmmata ja natuke mõelda, kes me ise olla tahame. “
Meist ei sõltu midagi” jms. on harilik orjaoig. Jutt siin on vabadele inimestele.
Kivipuraviku-paprika munavorm osutus oivaliseks, kui esteetiline pool (a sitta sellega) kõrvale jätta.
Selliseid riisikaid, puravikke ja külmaseeni leiab korralikest kuuse- ja segametsadest. Tindikud ja sirmikud armastavad rohkem lagendikke ja nende varumiseks kuluks väike helikopteri-vurr ära.
Hendrik ehitas klotsidest templi ja ütles, et me peame minema ja püramiidide otsa ronima. Arutasime, kuhu siis ikkagi ja tema kõhklematu valik oli Chichen Itza. Miks ka mitte!
Sõber ekstremist ei jäta jonni ja ikka uurib aeg-ajalt, mida ma söön, et nii tark olen. Kui kõht head-paremat täis on, läheb meel lahkeks ja nüüd kergitangi pisut saladuseloori oma argipäeva köögipoolelt.
Jah, lennureis oli kahtlemata pingeline, ent koju jõudes hakkas alles õige märul pihta. Neljapäeva hommikul võtsid meid Viljandis vahele ajakirjanikud. Kuulsuse koorem on magus ;-)
