Poznanist alates on läbi metsade lõigatud maanteetrass väga heaks orientiiriks – see läheb noolsirgelt piirini välja. Siiski hoian sellest üsna palju paremale, kus on ka häda korral maandumiseks kõlbavaid lagendikke. Ka ettekandepunkt jääb piiril maanteest paremale. Piiri paneb ühemõtteliselt paika Oderi jõgi, mis juba kaugelt näha.
Saksamaal hakkavad kohe silma suured tuulefarmid ja lennuvälju on selles kohas ka tihedalt. Siiski ei valmista orienteerumine vähimatki raskust ning kui oleme Berliini suunduva raudtee üles leidnud, on ka teekonnapunktid ECHO1 ja ECHO2 selgelt paigas. Lennuinfot annab meeldiv naishääl väga arusaadavas mitte-inglise inglise keeles. Oma rõõmuks leian, et kodus sattelliifotodelt välja otsitud varumaandumisplatsid on kah täiesti olemas.
Ja seal ta on – too kummaliselt lage maalahmakas ees vasakul ei saa olla midagi muud, kui… Tempelhofi lennuväli! Lähen tornile häälde ning mind suunatakse pikema jututa raja 09 paremale pärituuleosale ning varsti saan ka maandumisloa rajale 09L. Joondun finaali kõrgete pruuni ja punakat värvi majade kohal. Adrenaliinilaks on võimas. Asi läheb veelgi paremaks, kui saan aru, et külgtuul on päris tugev ja pean lennukit finaalis kõvasti viltu hoidma. Maandun tagatiibu välja laskmata, pannes esmalt maha tuulepoolse ratta; see maandumine on vist üks minu parimaid. Olen hirmus uhke ja õnnelik; saan raadiost ruleerimisjuhised ja pargin lennuki follow-me auto sabas teiste väikelennukite juurde. Seiskan mootori, kohe on platsis ka suurekasvuline aga hästi sõbralik perroonimees ja peatselt ka kütuseauto.
Algusesse | Edasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar