Odessa...odessA!

Nii, täna juhtus asju:

1. pea paranes ära;
2. degustatsioonisessioon vahuveinitehases parandas seda veelgi;
3. ujusin Mustas Meres;
4. tõmbasin selga Valge Pintsaku ja avasin fotonäituse "Taevas ja Maa"

Fotonäitus on meil kohaliku piltnikuga Oleg Vladimirovskiga kahasse - tema pildid on maistest asjadest, minu omad on taevastest.
Afterparty'l selgus, et mul on hingesugulasi Odessas, Haifas ja Tel Avivis - miks on on Odessas juudi sünagoogid ja surnuaiad aga juudi sünnitusmaja pole? - sest siin saadakse juudiks, mitte ei sünnita!
Kirjutan neid ridu, viskiklaas ees, 25 meetrit eemal lendur Utotškini mälestussambast. See mees (odessiit) näitas kunagi eestimaalastele esimest korda ajaloos lennukit. Samal päeval sai alguse Eesti filmikunst ja võttis veel oma pool sajandit, enne kui eestlastele jõudis kohale, et täiesti töökorras lennukist võib vabatahtlikult välja hüpata. Maailm on väike ja temas sünnib ilusaid asju. Just praegu hakkas purskkaevu taga mängima Raveli "Bolero",

Kaamerasilm

... erineb inimsilmast selle poolest, et jäädvustab asju, mida sa pildistamisel isegi tähele ei pane.

Fotopedede hulgas on üks kõvemaid fleimiteemasid, et kas on õige fotokaga ringi käia nagu jahimees võsas lootuses tabada kordumatut, või olla ettekavatsetult õigel ajal õiges kohas õige valgusega jne... Bullshit! Targutamise asemel tuleb pilte teha. Või lennata. Parem mõlemat. Oli ilus õhtu.

Tegelikult ma jahmun aeg-ajalt, leides oma piltidelt asju, mida plõksu ajal üldse ei tajunud.