Teisipäeval käisin Riias, õigemini lendasin sinna ja tagasi. Tacmer Airi ESFCC-ga olin varem vaid korra lennanud ja oleksin eelistanud teist lennukit, millega rohkem harjutud, ent sellelt pillutavat praegu rebastele marutõvevaktsiini kaela, nii et ta on pidevalt välja müüdud ja pidada haisema ka. Niisiis põristasin eelmisel õhtul FCC-ga natuke lennuväljaringil; sain kohe aru kui õige otsus see oli ;-)
Lennuplaani tegin eelmisel õhtul valmis - tänud
parasiilile, kes oma Riia-lennust aprillikuus põhjaliku ülevaate kirjutas ja mulle ka Läti visuaal-lennukaardi müüs. Hommikul saatsin nii sinna- kui tagasi lennuplaanid korraga veebi kaudu minema.
SINNATallinnast väljalennu ajaks olin andnud 8:15 (kohalik); tegelik start oli 9:09 - polegi paha tulemus. Paljukiidetud
Tallinna piiriprotseduurid panin enda heaks tööle - helistasin kargokassasse (6058421) ja üks sümpaatne daam tuli mulle seepeale reisijate ooteruumi vastu. Ta sõidutas mind autoga lahkesti mööda lennuvälja, säästes mu aega ja jalavaeva. Kuulasin ta nõuandeid endale tulevikus eriluba vormistada et piirikontrolli vältida ja mõtlesin ise: "
milleks, kui see nii mõnus on?"
Lend algas kenasti. Ilm oli pilvitu, tuul ja päike tagant ning tõusuluba lennutasandile 060 anti kohe. Algul oli raadio kuuldavus sant aga squelch-nupuga nõidudes asi siiski paranes. Tõusin lameda nurgaga nagu lennuki käsiraamat soovitab ja sain kõrguse kätte kuskil Kiisa kandis. Edasi läks kui lepase reega. Liinisin segu ja põristasin mõnusalt kuni SOKVA-ni. Seal algas side Riia lähenemisega ja elu muutus huvitavaks.
Side kuuldavus oli jälle halb ja läti-vene aktsendiga inglise keel ikka erineb eesti-soome väljalaskest. Üle hulga aja oli "
say again" taas pop. Riia lennujuht tundus oma Tallinna kolleegist jutukam ning päris mitmes asjas enne loa väljalugemist piloodi arvamust.
PARKS-i leidmine maamärkide, kompassi ja kella järgi oli lihtne, ent ilma GPS koordinaate jälgimata oleksin vist ikka paar miili viltu põrutanud - Riia põhjaservas on neid käärulisi lompe ja järvekesi palju ja ma pole seal varem lennanud.
Torn küsis, kas ma soovin instrumentaal- või visuaal-lähenemist rajale 18. Loomulikult valisin visuaali. Riia lennuväli paistab õhust neetult väike - mul tekkis finaalis tunne, et olen liiga kaugel või kõrgusemõõtja on paigast ära. Ruleerimisteede nimetused olid mul meeles (kodutöö!) ent slot #46 leidmine läks raskeks, sest numbreid seal väljas pole ja kuskuradikohas on lennuvälja kaart? (hiljem selgus, et kõrvalistme all põrandal) Õnneks viipasid platsil pidevalt töllerdavad perroonimehed mind õigele kohale.
Auto oli vastas ja viis mind õige ukse juurde. Passikontrolli laua taga polnud kedagi ja ma ei teinud sellest numbrit ka. Lennuaeg EETN-EVRA oli kokku 1:38.
TAGASIlennuväljal olin 5pm ja stardiaeg lennuplaanis 17:45 (kohalik). Uks auväärse kirjaga AUTHORISED PERSONNEL ONLY avanes kellanupu vajutusest pikema jututa - siinmail usaldatakse meest, kes õige nupu ise üles leiab - mõistlik!
Edasi ei käinud aga asjad enam nii libedalt, sest Riia oli minusse juba armunud ega tahtnud ära lasta. Kõigepealt tuli tükk aega perroonimeest ja tema autot oodata. Passikontrollis polnud jälle kedagi ja sellest oli lausa kahju.
Briifing oli superhea - ilm ja NOTAM-id olid letil juba ootamas ning tüübid olid mõnusad lõuapoolikud. Nad soovitasid mul tungivalt enne lennukisse minekut ka tax-freest läbi astuda ja tõepoolest - spetsiaalne
pilootide viinapood oligi otse briifingu vastas. Tase!
Mootor õli juurde ei vajanud (Tallinnas sai valatud) aga ehkki paagis oli üle poole järel, otsustasin
kütust juurde võtta, sest tuul oli põhjast ja ilm halvenemas. Sõbrad lennunduses - tankimise mõttes on Tallinn paradiis! Kõigepealt läks ilmatu aeg, kuni tanklaoperaatorid hiiglasliku kütuseautoga kohale jõudsid (ainult sellega nad ringi liiguvadki) ning seejärel olid nad suremas arvutamise kätte, et kui palju mult küsida 30 liitri eest kui mul on 20 latti ja ülejäänu maksan eurodes. Seejärel vormistasid nad veel pabereid oma kümme minutit. Ilm oli vahepeal jäiseks muutunud; CAVOK küll aga mere kohal paistis tihe sadu, mis muudkui lähenes. Hakkas tunduma, et Riia saab mu endale.
Selles hädaorus üllatas mind perroonimees - ta mainis, et mu lennuplaan hakkab aeguma ja pakkus et võib minu eest delay sisse anda (raadiot ma ju hetkel kasutada ei saanud)! Lisaks küsis ta, et kas soovin uut ilmakaarti sest ilm ju muutub. Ma olin võlutud... järgmine kord võtan selle mehe jaoks personaalse pudeli kaasa!
Startisin 18:25 rajalt 26; miskipärast küsis torn, kas mul
ATC luba on? Ütlesin et netu ja seepeale lubati mind väga sõnaohtralt otse SOKVA peale kui ma ikka sellega nõus olen... Pöörasin nina kodu poole ja ausalt - tundsin end oma
kapteniistmel kõhedalt. Raadioside kuuldavus oli kohati täiesti null, otse minu teel rippusid vihmakardinad ja tagatipuks tegi mootor korraks ningit imelikku häält või tundus see ainult? Lisaks öeldi mulle õhus rõhuks 1017, seega 3 pügalat madalam kui 2 minutit tagasi öeldu(!) Otsustasin ikkagi koju lennata, sest nende kardinate vahel oli vahed ning visuaalmiinimumi nõuded olid igatahes täidetud. Ülal polnud mitte rünkpilved vaid sihuke ebamäärane soga ja alumine piir paistis olevat päris kõrgel. Lendasin ja olin kogu aeg valmis tagasipöördumiseks või halvemaks; ainus arvestatav koht hädamaandumiseks paistis olevat mererand - huvitav kas seal kive ka on? Vastutuule tõttu venisin (GS=82kts) aga eespool paistis parem ilm ning Pärnust oli mulle ka äsja öeldud, et seal on ilus. Pilvede tõttu küsisin endale 1500ft esialgse FL065 asemel.
Korra tuli ka
läbi vihma lennata, sadu oli küll hõre, ent huvitav ikkagi - esiklaas kattus veeniredega. Lükkasin segu rikkaks, karbussisoojenduse poolenisti peale ning Pitot toru ka soojaks. Kui vihmast välja sain ja normaalsed seadistused taastasin, hakkas
raadiost jälle arusaamatut mula tulema. Kolmandal katsel tabasin sõna "radar" ja järeldasin et nad ei näe mind ekraanil. Teatasin siis, et transponder C, kood 4361 ja nad jäid sellega rahule. Ise nad mulle selle koodi andisid... Hiljem parasiil meenutas, et temalgi oli Riias analoogiline jama. Kui SOKVA-st üle sain (FL065), leidis Tallinna lennujuhtimine mu radaril igatahes kohe üles ja side kuuldavus paranes ka nagu nõiaväel. Ilm oli ilusaks saanud juba varem, kuskil Limbaži traaversil. Küll oli hea koduses õhus lennata!
Lendasin otse üle Pärnu lennuvälja ja kallutasin tiibu, et paremini näha paiku, mille kohal olen õnnelikus vabalangemises kauneid tunde veetnud... krt, ma olen ikka sentimentaalne mees! Vastutuul oli tugev ja palusin laskumise 4000 jala peale aga ega asi sellest suurt paranenud, ainult raputama hakkas ja oli lõbusam lennata.
Maandusin Tallinna rajale 26 kell pool üheksa; lennanud olin üle 2 tunni. Tankisin (issand kui libedalt see asi siin käib!), panin lennuki ära ja kasutasin uuesti Tallinna piiriprotseduuri mõnusid.
Kulud (lisaks lennuki rendile): 30L bensiini eest maksin Riias 20 latti ja 31 eurot - rehkendage ise. Muu teenuse eest kasseeriti miskit 45 euro kanti.
NB: kütuse eest makstakse Riias ainult otse perroonil ja ainult sularahas! Muud asjad saab ka kaardiga aetud. Kallis? Kuidas võtta - ma olen saadud kogemustega väga rahul.
Selgus et minuga kaasa, minu koju oli metsast hiilinud selline mees. Tal olid vereimemise plaanid. No ma talle kärutasin. Karvaste jalgadega molkus sihuke.
Tegelikult käisingi Turus selleks, et Katanat proovida. Kokku kõudsin teha 6 hüpet ja seda on nii põneva varju jaoks hirmus vähe. Keda teema tõsiselt huvitab, võib leida kõvade meeste arvamusi dropzone'st. Lisan vaid, et avanemise snivel võib olla uskumatult pikk (1. hyppel avanes ta 400m) ja see vari on trimmitud kiirelt sukelduma - kui tahad kaugelt koju saada, pead tagumiste vabaotstega töötama. Esimesed hypped temaga tegin täielikus tuulevaikuses ja sain pisut joosta. Tegelikult fleerib ta võimsalt, ent selle täpne valdamine võtab natuke aega.
Leonardo sülgas pihku ja joonistas kohe terve paberi kavandeid täis - suitsukanister nii ja naa, kavalad lukustusmehanismid - teise jala varvastega saab riivid lahti lasta. Minu arvates on need geniaalsed pildid. Lõpplahendus (minu oma) nägi siiski välja teistsugune. Sellel kingal on tald viledaks kulunud ja talle saab buutsi peale tõmmata küll. Vaatame mismoodi see asi homme toimib. Nüüd aga teeme Leoga öömütsi.
Aga pilt on FS4 Open võitjate autasusustamisest.
Hoolimata oma väikesest hüppekogemusest ja faktist, et viimase 3 nädala esimene hüpe oli meile kohe ka võistlushüpe tegime ikkagi Iirimaale ja Küprosele ära. Oleme selle saavutusega rahul. Tiim toimis igas tükkis tiimina, ka hapudel hetketel.
Loomulikult on selliste saavutuste taga töö js pingutus. Pildil pingutab kapten liisu. Hüpe toimus kenakese pilvitusega, olime viimased väljujad ning kui varjud lahti, selgus et lennuväli on mitu kilti eemal. Kohale saime mina ja Priit; ülejäänutele sõitis korraldajate auto järele.
Pildil on kapten Liisu tiimi exiti-ikaldust märgates maad ja taevast appi hüüdmas.
Ent numbritest hoolimata leidis äsja kinnitust, et lambaid leidub igal pool - keegi ujus oma varjuga otse startiva Otteri nina eest üle raja; lennuk katkestas stardi. Mögafonist selgitati, et stardirada on lennukite ja mitte langevarjurite jaoks ning ilmsüüta Õhujõudude kopter aeti minema et äkki jääb tema ka veel muidu kellelegi ette :)
Nonii, raisk! Saigi eile ette võetud see treeninghüppe asi ja pole igatahes meie süü, et see tuli ilma lennukita teha.
Õhtul läks kärinal-mürinal lahti ametlik osa. Kõik võistkonnad defileerisid ja kuhu siis meiegi jäime - Liisu kandis plakatit, minul oli vasakus käes suur sinimustvalge ja paremas videokaamera; lehvis veel paar väikest lipukest. Kikul läksid silmad märjaks.
Paksudest pilvedest pudenesid alla lippudega langevarjurid ja neid oli ikka palju - kumbki Twin-Otter tegi kaks ülelendu. Meie Priit maandus eeskujulikult ettenähtud maandumisalale (tuul oli ca 11m/s, ülal tugevam). Muist seltskonda tuli kuhugi telgirea taha. Siis läks üldiseks õestumiseks-vennastumiseks ja nii edasi. Kokkuvõttes oli ilus päev ja kõik jäid ellu.
Eile võtsime Berliinist auto ja hakkasime uhama. AVIS eksponeerib deviisi "We try harder". Sure, they do. Teenindaja üritas tükk aega Mardile kaela määrida kallist mersut ja kui see ei õnnestunud, siis täiendavat kindlustuspaketti.
Pildil endal pole viga aga selle tegi siiski minu enda aparaat, aegpäästikuga.
Esmaspäev 10.juuli, hommik. Gryttjomis on just sihuke ilm nagu pildilt näha. Vot kui mõnus on istuda ja arvutit näppida. Kõrval kolesuurest telekast jookseb parasjagu SoulFlyiers.
Teisipäeval käisin Riias, õigemini lendasin sinna ja tagasi. Tacmer Airi ESFCC-ga olin varem vaid korra lennanud ja oleksin eelistanud teist lennukit, millega rohkem harjutud, ent sellelt pillutavat praegu rebastele marutõvevaktsiini kaela, nii et ta on pidevalt välja müüdud ja pidada haisema ka. Niisiis põristasin eelmisel õhtul FCC-ga natuke lennuväljaringil; sain kohe aru kui õige otsus see oli ;-)
Side kuuldavus oli jälle halb ja läti-vene aktsendiga inglise keel ikka erineb eesti-soome väljalaskest. Üle hulga aja oli "say again" taas pop. Riia lennujuht tundus oma Tallinna kolleegist jutukam ning päris mitmes asjas enne loa väljalugemist piloodi arvamust.
Seda pilti klikates näeb paari pilti veel.
Nii, eile oli absoluutselt sinine taevas ja keset seda taevast kargas 6 eesti skydiverit 4500m kõrgusel välja lennukist 750XL ja maandus peale 6way keeramist paigas nimega Nagambie. Suurte järvede ja veinifarmide vahele.
Vot täna tekkis pilvede vahele ootamatult augukene ja kuumad eesti langevarjurid regasid end kohe esimesele tõusule nagu kell.
Cessna Caravan läks ruttu üles ja exit oli umbes 4200m. Ukse peal majandas üks kaameranaine. Kui meie kaameramehed nii head tööd teeksid, oleks pidu. Aga noh, mis siin ähkida - neil hüppeilma palju ja tandemitehas käib täie auruga - järgmisel tõusul oli korraga peal 5 tandemit. Kaks tundi hiljem oli igal patsiendil õlu kõhus, diplom ja video peos ja jalajälg perse peal. Lähilinnakeste turismiagenuurides jookseb muide siinse droptsõuni promovideo non-stopis kõrvuti sukeldujate, surfarite ja opossumihulludega. "Õppige kauplema, Kiisu", sisendas kunagi Suur Kombinaator. Õpime meie ka.
Aga bliin, see on ilus koht hüppamiseks siin... homme hommikul lahkume Canberrasse, kus meid ootab jazz-põrgu ning laialäärelise kaabuga teenistusvalmis veinimõisa omanik.
Tundus sõbralik olevat. Ja vaat kus tal ikka oli tahtmine mööda treppi üles ronida - või hüppas lihtsalt? 
