Tiina ja minu rõõmuks käivad meie pojad, peale noorima, nüüd mõlemad lasteaias. Hea, rahulik.
Täna tuli lasteaiast kiirsõnum et Mark (3a.) on Pärdile, oma 2 aastat vanemale kallile vennale, labidaga pähe koputanud. Emmel järgi tulla ja traumapunkt.
Kui Tiina kohale jõudis, jooksis Pärt parasjagu üleni verisena (peahaavast ikka purskab) mööda lasteaia hoovi, ja karjus kõigile: "vaadake mihuke ma olen!"
Edev, raisk. Kasvad olid puha sokkis jne.
Hiljem laekus informeeritud allikatest versioon et Pärdi rühmakaaslane Eesav (nimi muudetud aga mulle teada) pildus liivakastis Margile liiva krae vahele ja näkku nii et see paistis nagu Pärdi poolt tulevat. Pärt veel naernud: "Äh-äh-hää!" Ja siis tuli labidas välgukiirusel molli. Soliidne.
5 kommentaari:
Äkki hüüdis peenike hääl põõsast: "Servite, servite, Kallis Kalevite poega!" See oli vast hüva nõu.
deja vu. natuke rohkem kui 20 aastat tagasi leidis analoogne juhtum aset, ainult ohvri rollis olin mina ja retsi rollis mu 1,5 aastat vanem õde. ja labida asemel oli reha. aga ta ei teinud seda meelega. me püüdsime liblikaid selle rehaga.
ka traumapunkti sõit :)
kasvad tegutsesid profilt, sest:
1) oli näha et otsest ohtu polnud;
2) parem kui vanemad kohe teada saavad;
3) kui mammma juhtub autoga saadaval olema, tagab see igal juhul kiirema teeninduse kui kiirabi. Ja pole seal ühealgi lasteaednikul autot.
äge. mulle viskas vennaraas kunagi kahemeetrise kaikaga kuklasse. verd tuli nagu putru ja mingid õmblused tehti kah. hiljem selgus, et kaika sellest otsast, mis mu pead ei tabanud, turritas välja kahe tolli jagu roostes naela.
mõnus. mu vend tuli ükskord minu sokolaadi näppama, no ma siis lajatasin talle - oma parema käega talle vastu küünarnukki. tulemus - käeluumurd. aga oli rublaaeg ja välismaist šoksi väga harva saada, tuli võidelda.
Postita kommentaar