Tegin täna endale rahuliku koduse tööpäeva. Konfisin parasjagu mingit meilivärki, kui helistas Tiina. Tajusin kohe et tal on midagi juhtunud. Oligi. Sõitis, lapsed autos, Punasel tänaval kui eessõitnud kaubik järsult paremale põikas ning paljastas vastassuuna vööndis "lendava" bemari. Tiina imestas tagantjärgi et ta nii kiiresti reageeris - igatahes jõudis ta teepeenrale tõmbuda ja bemm välgatas mööda - ilmselt vaid kümnekonna sentimeetri kauguselt. Õnneks Tiina keeras enne ja alles siis pidurdas.
Laususin paar rahustavat sõna ja lisasin et just seepärast sõidadki sina ringi meie suure "tankiga" ja mina ökonoomitan pisikese Citroeniga. Frontaalkokkupõrkel on auto mass oluline.
Istusin tükk aega ja mõtlesin, kui järsu pöörde võinuks elu just praegu võtta. Leidsin et täies töökorras lennukist väljahüppamises pole tõepoolest midagi ekstreemset - maa peal kasvab lollide ja haigete kulk kontrollimatult; taevasse satuvad nad õnneks harva ning kaua vastu ei pea.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar