Jah, lennureis oli kahtlemata pingeline, ent koju jõudes hakkas alles õige märul pihta. Neljapäeva hommikul võtsid meid Viljandis vahele ajakirjanikud. Kuulsuse koorem on magus ;-)Jätkasime sealt Tallinnasse ja 11:30 olime kohal; ilm hakkas jälle halvaks minema. Piloteerisin vahelduseks Cessnat ja sain taas nautida tugevas risttuules maandumist.
Peatselt kohtusin taas oma suure ja lärmaka pere ning koduloomadega. Koer ei üllatanud millegagi aga üks oravapoeg sadas majaseinalt maha, putkas koera eest tuppa ning joonelt minu koopasse. Seda nähes pani Pärt karjuma: "Nüüd ta närib isa arvutil juhtmed läbi!" Kogu vahmiil tormas paanikasse sattunud oravat püüdma, algul küll edutult aga kisa oli kõva. Orav ei leidnud ust ega akent, arvas aga ühel hetkel, et Hendrik on väiksemat sorti puu ja ronis talle pähe. Hendrik kaotas närvid ja tormas huilates majast välja, orav tema järel. Ronis puu otsa ja lõõtsutas seal käppa rinnale surudes umbes 5 minutit, enne kui taipas kuidas pessa tagasi saab. Hendrik seletas pärast et orav olnud armas ja pehme; endal olid küünejäljed tagumikul.
Veel kavatsen kirjutada sellest, mis asi on kuna ja kuidas lennukist alla vaadates saab väga selge pildi all elava rahva psüühikast ja eluolust. Tänaseks aga kirjutamisest aitab!
1 kommentaar:
mida ma otsin, aitah
Postita kommentaar