Tarkusetera

Avasin silmad ja meelde popsas kuskilt loetud klassikakatke.
"Kas spioonid norskavad siis kuidagi eriliselt?" oli Väikevend siiralt üllatunud.
"Otse loomulikult," vastas Karlson, "kõik spioonid norskavad nii pagana salapäraselt ja kurjakuulutavalt, et mine või lolliks!"

Be careful down here...

Tegin täna endale rahuliku koduse tööpäeva. Konfisin parasjagu mingit meilivärki, kui helistas Tiina. Tajusin kohe et tal on midagi juhtunud. Oligi. Sõitis, lapsed autos, Punasel tänaval kui eessõitnud kaubik järsult paremale põikas ning paljastas vastassuuna vööndis "lendava" bemari. Tiina imestas tagantjärgi et ta nii kiiresti reageeris - igatahes jõudis ta teepeenrale tõmbuda ja bemm välgatas mööda - ilmselt vaid kümnekonna sentimeetri kauguselt. Õnneks Tiina keeras enne ja alles siis pidurdas.

Laususin paar rahustavat sõna ja lisasin et just seepärast sõidadki sina ringi meie suure "tankiga" ja mina ökonoomitan pisikese Citroeniga. Frontaalkokkupõrkel on auto mass oluline.

Istusin tükk aega ja mõtlesin, kui järsu pöörde võinuks elu just praegu võtta. Leidsin et täies töökorras lennukist väljahüppamises pole tõepoolest midagi ekstreemset - maa peal kasvab lollide ja haigete kulk kontrollimatult; taevasse satuvad nad õnneks harva ning kaua vastu ei pea.

Labidaga pähe

Tiina ja minu rõõmuks käivad meie pojad, peale noorima, nüüd mõlemad lasteaias. Hea, rahulik.
Täna tuli lasteaiast kiirsõnum et Mark (3a.) on Pärdile, oma 2 aastat vanemale kallile vennale, labidaga pähe koputanud. Emmel järgi tulla ja traumapunkt.

Kui Tiina kohale jõudis, jooksis Pärt parasjagu üleni verisena (peahaavast ikka purskab) mööda lasteaia hoovi, ja karjus kõigile: "vaadake mihuke ma olen!"
Edev, raisk. Kasvad olid puha sokkis jne.

Hiljem laekus informeeritud allikatest versioon et Pärdi rühmakaaslane Eesav (nimi muudetud aga mulle teada) pildus liivakastis Margile liiva krae vahele ja näkku nii et see paistis nagu Pärdi poolt tulevat. Pärt veel naernud: "Äh-äh-hää!" Ja siis tuli labidas välgukiirusel molli. Soliidne.

Hankost tagasi

Ma ei saa seda endale pidada. Kunn tunne on kui miskit saab hästi tehtud. Tumbleweeds tuli teiseks aga nüüd mil Twin Otteri ukse trikid lõpuks selged, paneks pika puuga... ütlen mina kes ma neile suurema osa ajast ülalt alla vaatasin. Läbi kaamerasihiku.

Ja siis täna, ei - juba eile, kui päike õnnestus taas taevasse nõiduda, korraldas Markku paar suuremat kujundit. Oli väga ilus lennata ja neid filmida.

Neljapäeval ilma vaadates oli mul küll tunne et ma ei lähegi Hankosse - milleks. Aga Hankos on hyvä hyppykeli alati kui taevas midagi sinist paistab. Nii et kokku tegime 8 hypet. Oleks tahtnud muidugi rohkem - igasugu plaane tekkis käigu pealt aga nohh. Laevapiletid. Nohh.

Üle hulga aja on selline rõõmus tunne nagu oleks veri gaseeritud. Viimati oli samasugune tunne peale õhupallihüpet parasummeril. Ja veel enne seda - vist pärast esimest wingsuidi-laksu?

Heakene küll, lapsed ja naise panin magama, pilte praegu mudida ei viitsi - lisan neist siia vaid 2 - ühe taevast ja teise maa pealt ning lähen ise ka unesid vaatama. Eks esmaspäeva õhtul uploadin kõike nii et hais taga.

Mitmekordne tõrge

Parasummeri keskel keelas lennuamet päevapealt Omega/Quick konteineri-varuvarju kombinatsiooni kasutamise eestis. Põhjuseks rida õnnetusi saksamaal, kus hüppajad vaid ime läbi pääsesid ning 10.juuli õnnetus prantsusmaal, kus ime jäi juhtumata. Alles seejärel väljutas tootja nn. service bulletin'i.
DZ foorumites oli sel teemal üpris sisukas mõttevahetus. Tasub lugeda. Nüüd aga lühidalt tollest viimasest saksamaa õnnetusest.

Hüppaja (kaamera pea küljes, sealt ka pildid / video) avab oma ca 100 ruutjalase elliptilise ja leiab end paugupealt räiges spinnis. Üks tropp ranitsa klapi taga kinni ja kupli vasak serv seega oma poolteist meetrit alla kistud. Paar sekundit püüab lahendada. Edutult. Siis padi. Kohe selge, et kuppel sedasama troppi pidi ikka veel ranitsa küljes. Nüüd siis hõbedat. Tõmbab – ei tule! Vaatab – sõrmed polegi läbi varusanga vaid hoopis läbi rakmerõnga... konteineri alaosa rippub ju ikka veel põhikupli küljes, rakmed on nihkunud ja seal kus varem oli üks rõngas on nüüd hoopis teine! Sikutab siis parema käega rakmeid õigemaks ja vasakuga avab varu. Varu vedrumeduus põmm põhikuplisse ja varu ikka veel vabakoti sees. Mees raputab vabaotsi kuni varu kotist ikkagi välja ronib. Maapinnani juba alla 100m. Nüüd on varul mitmekordsed tropikeerud ja pool kangast põhikupliga sõlmes. Mees võitleb meeleheitlikult tropikeerdudega ja saab sellega valmis 20m kõrgusel. Kuplid aga ikka veel suht segi; siiski kannab see moodustis nii palju, et vend kõnnib hiljem kiirabist omal jalal minema.
Paljud videot vaadanud küsisid - miks ta konksnuga ei kasutanud – kogu see jubedus võinuks ju olemata jääda? Loomulikult ei pruugi konksnoaga mässamine kiirelt spinniva elliptilise all enam inimvõimete piiridesse mahtudagi. Ent mees ise kommenteeris hiljem: "ma lihtsalt ei mõelnudki sellele... ma polnud niisugust situatsiooni iialgi ette näinud... järgmine kord ilmselt kasutan konksnuga." Naljakas ju?
Aga seda juttu ei rääkinud mitte mõni põhukott, vaid kvalifitseeritud riger 1500 hüppega. Mõtlemisekoht.

Ja tarkuseterad...

• ole valmis selleks et kui juhtub, siis juhtub kiiresti ja võib-olla hoopis teisiti kui oled ette kujutanud. Just sinuga; juba järgmisel hüppel.
  
• mõtle avariiprotseduuridele tihedamini kui vaid vvh-d tehes ja püüa mõelda läbi ka igasugu mis-siis-kui-variandid; näiteks kõige elementaarsem asi: padi ei anna järgi, libiseb poolel teel peost. Otsin patja, tõmban varu või vaatan kõrgust?
  
• kui midagi juhtub kasuta mõistust, kätteõpitud protseduure ja alati võitle lõpuni.

Asun sõjateele

minu heast südamest postitatud ilmaprognoos

praegu paistab nii:
reede õhtul kenasti hypatav ilm, laupäeval ikaldus, pyhapäevaks ehk klaarib taas.

leidis lõppkokkuvõttes sellise vastukaja

tohl ja lühis, kiiresti lõpetatagu tegevus käsitsi ilmaennustamise osakonnas ja
asuda tagasi harilikul kohal ilmategemise osakonnas

meeldetuletuseks: portveini mitte pruukida:))

Justkui ma oleksin mõni selline joodik, kes muud ei tee kui imeb tohlakaga portveini! Kuidas küll võib niimoodi mõelda. Ma pole tohlakaga iial portveinini jõudnud.

Mul pole sõnu! Sestap laenan neid luuletajalt:
Seda ei saa enam niimoodi jätta. Ainuke tee on tõtata sõtta!

---

ALGAB LYHISE SÕJAKÄIK VIINAKURADI VASTU

Kõigepealt tegin visuaali. Iga ettevõtmine algab sellest.

Kindlasti ei jäta teema kedagi külmaks. Kellel on õppinud silma ja graafilist käppa, võiks projektile kaasa aidata.

Ennetades võimalikke irisejaid (jah - neid leidub langevarjuritegi hulgas - ise @@@gi ei tee aga irisevad), seletan ära, et sinine kiri valgel taustal kujustab vabanemist langemise kaudu. Nüüd peaks küll kõigile selge olema.

...stay tuned!