Ka minu laps võinuks surra

Olin USA-s ärireisil. Kolm päeva enne seda, kui suhtlemispuudega tüüp Connecticutis 20 last (ja mitu täiskasvanut) maha tappis, sõitsin väga hea autoga Virginia mägiteedel. Vaimustavad vaated. Telefon helises - naine, kodunt.

Meie noorim poeg jäi auto alla kooliteel kodu lähedal Pääskülas, tähistatud ülekäigurajal. Poiss astus rajale ja korraga kuulis läheneva auto müra. Hüppas tagasi (proovige kui kaugele teie suudate). Autojuht ei pidurdanud kohe, ent põikas viimasel hetkel vasakule. Poiss (käib 1. klassis) sai viga. Autot juhtinud naisterahvas (meditsiinitöötaja) oli nii inimene, et ei põgenenud sündmuskohalt, vaid kutsus lapse oma auto tagaistmele, kuniks kiirabi kohale jõuab. Vanem vend nägi kõike pealt ja ütles, et auto tuli täie vaardiga ega püüdnudki pidurdada enne kui kõrvale põikas. Millega juht roolis tegeles, ei tea keegi, ent kindlasti polnud see liikluse jälgimine. Kui mu naine kohale jõudis ja küsis kui kiiresti sõideti, tuli vastus "...nnnelikümmend kiilomeetrit tunnis..." päris pika viitega  - ilmselt liiklusmärke meenutades. Kui politseinikud kohale jõudsid, olid kõik jäljed segi sõidetud ja tunnidki koolis juba alanud.

Kuulasin kogu telefonijutu ära hästi rahulikult, küsisin lisaküsimusi, julgustasin ja lubasin varsti koju jõuda. Siis panin toru ära ja pistsin kõva häälega karjuma.

Kirjutan, sest olen oma poja üle uhke. Kui ema kohale jõudis, oli poiss šokis ja täiesti ära, ent hiljem ütles: "See süü jaguneb minu ja autojuhi vahel pooleks!".
Järgneb kiri, mille ta oma klassikaaslaste jaoks dikteeris pärast seda, kui röntgen tehtud ja side peale sai.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ 

Soovitan kõikidel kuulata!
Mul on rangluu katki läinud, sest auto sõitis mulle otsa. Mul oli nii valus nagu hiidämblik oleks löönud mulle vastu õlga. Soovitan teil olla väga ettevaatlik, kui olete liikluses. Mina läksin üle tee ülekäigurajal ja auto sõitis mulle seal peegliga vastu õlga. Õnneks kuulsin auto vurinat ja veel teine õnn oli, et auto sai keerata teisele poole ja auto ei sõitnud mulle päris pihta. Igal juhul, kui teiega midagi sellist juhtuks, siis on see nii valus nagu klaver oleks teile peale kukkunud. 

Arsti juures midagi õudsat ei olnudki, lihtsalt võeti särk ära ja see oli väga valus õlast ja siis tehti röntgenpilti. Mul natuke paistis seda valgust silma ja see oli päris vastik. Siis seoti õlad kokku ja seegi oli valus ja käsi pandi rätikuga kaela rippuma.  

Nüüd juba enam õlg hullusti ei valuta ja see läheb kindlasti sünnipäevaks üle!

Head koolitöösid teile ja õppimist Hendriku poolt!
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

When Shit Hits The Fan

Uue aasta teisel päeval kukkus ca 110 hüppega noormees peale varju avamist rakmetest välja ja sai surma. See oli tema teine wingsuidi-hüpe; eelmine hüpe samal päeval oli olnud esimene. Mõlemad hüpped olid 2-wayd ja kogenum lendaja filmis teda. See juhtus Floridas San Sebastianis, kust minulgi ilusad mälestused.

Otsene põhjus oli, et suiti pugedes polnud mees jalgu rihmadest läbi pannud ent näha seda polnud, sest jalarihmad olid ju suidi sees. Kiirustamine ei olnud kaasfaktor - lennukit tangiti ning vend kõndis suidiga veel veerand tundi ringi ja viskas nalja. Ka on nüüd teada, et ta ei kukkunud ära mitte avamise momendil, vaid alles mõne aja pärast – siis kui ta käed üles ajas ja pidurid kätte võttis (!) seega oli tal šanss, mis jäi ähmi või adreka tõttu kasutamata. Ristseongus kätega oleks ta vist tervena maha tulnud.

Tuttavad iseloomustasid hukkunut kui väga andekat, nutikat ja kiirelt arenenud langevarjurit... vana aasta eelviimasel päeval üritas see nutikas noormees Z-Hillsis wingsuidi koolitust läbida ja talle öeldi seal, et hüppeid on nagu vähevõitu – mispeale sõitis mees Sebastiani, nööpis ennast kokku ja tegigi oma elu 2 viimast hüpet.

Uurimine paistab olevat peaaegu valmis ja juba on teatatud, et juhtunu ainsaks süüdlaseks oli hukkunu ise. Aga loomulikult kontrollitakse sellistel puhkudel kõike – varuvarju pakkimisest kuni hüppelennuki hooldusraamatuni.

Dropzone.com-is paisus sellest juhtumist vihane lõim, kus avaldati ka erakordselt lolle mõtteid – Ameerika on suur maa – päris vahva oli näiteks ettepanek teha vähem kui paarisajase kogemusega wingsuiteritele kohustuslikuks takjapaelaga vaateluugikesed, et jalarihmade olukorda visuaalselt kontrollida.
Jalarihmade kontrollimiseks piisab, kui enda või parasemu ranitsat õlgadest natuke ülespoole sikutada.

Loomulikult vastutab igaüks alates C-katist oma ellujäämise eest hüppel ainult ise. Ja ikkagi – kui mingi jama tuleb, siis jagub seda jama ka kõikidele teistele.

Hoidu lolli eest!

Eile juhtus kuskil jänkistani kolkas sihuke lugu.

Hüppelennukis kaasas olnud reisija tõukas ust sulgema asunud piloodi käe kõrvale ja kargas hüppajate järel välja. Lennuk oli Cessna 182, reisija istus piloodi taga ja enne hüppajate väljumist oli tal rihm veel kinni. Enesetapp. Täpsem stoori on siin, vt. postitust #11 (by Tumbler).

Tähelepanuvääriv on eellugu - tüüp nillis juba tükk aega jutuga, et raha pole aga lennuki peale ikka vaja saada, et mingi kooliprojekti tarvis ümbruskonda pildistada. Lõpuks talle siis antigi võimalus.

Eile avaldasin Kuusikul arvamust, et õnnetute aitamine on amoraalne. Üldiselt ma mõtlen seda tõsiselt. Jobusid peab kartma nagu katku. Inime, kes ise endaga hakkama ei saa, on ohtlik.

Tandemit filminud kaameramees nägi veel, kuidas see pervo peale uksest välja kukkumist iseendast fotokaga pilte püüdis teha...

Loomulikult nüüd asja uuritakse ja kaevatakse üles kõik piloodi ja dzo patud nende sigitamisest saadik. Lisaks veel kogu juhtumi emotsionaalne pool - priceless.