Uue aasta teisel päeval kukkus ca 110 hüppega noormees peale varju avamist rakmetest välja ja sai surma. See oli tema teine wingsuidi-hüpe; eelmine hüpe samal päeval oli olnud esimene. Mõlemad hüpped olid 2-wayd ja kogenum lendaja filmis teda. See juhtus Floridas San Sebastianis, kust minulgi ilusad mälestused.
Otsene põhjus oli, et suiti pugedes polnud mees jalgu rihmadest läbi pannud ent näha seda polnud, sest jalarihmad olid ju suidi sees. Kiirustamine ei olnud kaasfaktor - lennukit tangiti ning vend kõndis suidiga veel veerand tundi ringi ja viskas nalja. Ka on nüüd teada, et ta ei kukkunud ära mitte avamise momendil, vaid alles mõne aja pärast – siis kui ta käed üles ajas ja pidurid kätte võttis (!) seega oli tal šanss, mis jäi ähmi või adreka tõttu kasutamata. Ristseongus kätega oleks ta vist tervena maha tulnud.
Tuttavad iseloomustasid hukkunut kui väga andekat, nutikat ja kiirelt arenenud langevarjurit... vana aasta eelviimasel päeval üritas see nutikas noormees Z-Hillsis wingsuidi koolitust läbida ja talle öeldi seal, et hüppeid on nagu vähevõitu – mispeale sõitis mees Sebastiani, nööpis ennast kokku ja tegigi oma elu 2 viimast hüpet.
Uurimine paistab olevat peaaegu valmis ja juba on teatatud, et juhtunu ainsaks süüdlaseks oli hukkunu ise. Aga loomulikult kontrollitakse sellistel puhkudel kõike – varuvarju pakkimisest kuni hüppelennuki hooldusraamatuni.
Dropzone.com-is paisus sellest juhtumist vihane lõim, kus avaldati ka erakordselt lolle mõtteid – Ameerika on suur maa – päris vahva oli näiteks ettepanek teha vähem kui paarisajase kogemusega wingsuiteritele kohustuslikuks takjapaelaga vaateluugikesed, et jalarihmade olukorda visuaalselt kontrollida.
Jalarihmade kontrollimiseks piisab, kui enda või parasemu ranitsat õlgadest natuke ülespoole sikutada.
Loomulikult vastutab igaüks alates C-katist oma ellujäämise eest hüppel ainult ise. Ja ikkagi – kui mingi jama tuleb, siis jagub seda jama ka kõikidele teistele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar