Täna hommikul ca 10 paiku sai üks soomlane siin surma. Tegu on 45 aastase mehega, kel ca 100 hüpet. Kuna sommid ise pole veel nime avaldanud ei hakka minagi seda tegema; tõenäoliselt ei tunne meist keegi seeda meest.Asjaoludest on praegu teada nii palju:
Vari oli Sabre2, teiste hüppajate kinnitusel oli vari lahti kuskil 600-700m vahel aga see avanemine käis hirmsa pauguga, nii et kõik maapealsed ajasid pead kuklasse. Vari spinnis (mitte väga agressiivselt) kuni maapinnani välja. Kohesed elustamiskatsed tulemusi ei andnud. Pidurid olid võtmata ja slaider killimata.
Praegu pole veel teada, kas ta sai surma juba avanemisel või alles maaga kokku põrgates. Ka on vara öelda, kas ta tegi oma hüppel kõik õigesti, või mitte.
Inimene läks hommikul rõõmsasti hüppama ja nüüd vedeleb see mis tast järgi jäi, ameerikamaa morgis, lipik varba küljes. Kuskil soomemaal on 3 last, kes võib-olla ei tea veel, et isa ei tule.
Ma ei tundnud meest aga see juhtum ei anna mulle rahu. Kui keegi saab hakkama silmapaistvate lollustega või lihtsalt oma võimeid üle hindab ja seepeale surma saab, siis see on... noh, ootuspärane. Aga täna võis asi olla vabalt ka nii, et mees tegi oma viimasel hüppel kõik õigesti. Ja kui see nii on, siis riivab see väga sügavalt lapsepõlves omandatud tõekspidamisi, millest me küll teame, et nad tegelikus elus ei päde, ent mis sellest hoolimata meie seljaajus omasoodu tiksuvad.
Peale lühikest leinaseisakut otsustasime, et mis möödas see möödas ning ainus mida teha annab, on hüpata palju ja hästi. Läksin tõusule ja tegin esimese lennu oma Samurai-136-ga. Püha taevas! Stiletto/Contrailiga võrreldes on vahe umbes sama nagu Cessna-172-st Yak-52-te ümber istudes. NII magus! Koostan endale praegu harjutuskava ja püüan olla oma uue lennuriista vääriline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar