Lyhis ja elektrijalgratas

Nüüd tuleb juttu sellest, kuidas Eesti Energia headus ja innovatsioon põrkub Lühise peakolult tagasi nagu lambasitt polgu trummilt.

Eelmisel aastal külastas mu tagasihoidlikku elamist tagasihoidlik montöör, kes vanad voolumõõtjad välja vahetas. Nädal hiljem tuli mulle EE-st ametlik teade, et kuna mu 2 voolumõõtjat (ajalooline pärand) olid tegelikult omavahel vahetuses (leping A oli sõlmitud mõõdikule B ja vastupidi), siis on mul tekkinud hiiglasuur võlg EE ees ja see tuleb ära maksta. Kulus paar nädalat, enne kui suutsin energiahiiule selgeks teha, et kui olen 15 aastat ühe mõõdiku järgi alla maksnud, siis teise järgi samavõrra üle, nii et saldo on ikkagi null. Nemad tõendasid hullumeelse püsivusega vastupidist, kuni lõpuks pidin aritmeetika õpetamiseks tutvusi kasutama.

Siis leidsin, et üleüldse pole nende särts seda pappi väärt, mida neile iga kuu kütan. Teatasin nende portaali kaudu aprilli lõpus oma tegelikud elektrinäidud - hulga väiksemad nendest, mis arvete peal olid. Loomulikult ei läinud see niisama lihtsalt. EE kunstmõistus teatas mulle, et sihukesed ei tohi mu numbrid küll olla:

Mu kindlat veendumust aga eirati :)

Kuna just sel ajal käis usin vabandamine, et näitude teatamine internetis ajutiselt ei tööta - teenus on populaarne, blablabla... siis saatsin need aadressil naidud@energia.ee, vearaporti klienditoele ja arvasin et asi on jonksus. Eksisin.

Teenindus ei vastanud midagi, ainult saatis uued arved vana rehnuti järgi. Siis tuli mulle kaks korda järjest kiri: Tahad endale superlahedat elektrijalgratast?
Esiti mõtlesin, et peen vihje - tulevad ja pistavad une pealt traadid varvaste vahele...

Aga ei. Nad hoopis meelitasid mind arvestinäitusid elektrooniliselt teatama. No mis mul selle vastu. Regasin end näiduportaali sisse ja sain kohe teada, et nüüd on mu mured sootuks murtud:

Saatsin neile tänukirja ja soovitasin mulle ka arveid edaspidi mitte saata.

See saaga vist jätkub.