Kohtumine professoriga

Kui ma lennukist välja hüppan, ei mõtle ma midagi. Õigemini – ma mõtlen vaid puht-lennuohutuslikke mõtteid – praegu on veel piisavalt aega pikutada ja eemalduvat lennukit vaadata – teiste hüppajate asukohad on meeles – huvitav kas vari avaneb normaalselt? Need mõtted on emotsioonivabad. Ja seletamatul kombel on kuskil foonil sügav õnne- ja rahulolutunne, mis ei tekita eufooriat, vaid teeb meeled erksaks.

Naljakas, et peaaegu iga hüppe eel, sellal kui lennuk kõrgust kogub, mõtlen korraks ka võimalusele, et lähen maasse. Puht-ratsionaalne tõdemus ja ei mingit kiiksu. Parem variant, kui pekitükk hingekõris suguvõsa kokkutulekul või korisejate seltskond mingis Villa Isidoras. Ainult et praegu pole see minu teema. Ma tõusen istmelt, libistan käe üle avamispidemete ja nüüd kohe teen ma midagi väga ilusat.

Ema rääkis mulle kord, kuidas ta kuskil kontserdisaali tagaruumis küsis prof. Hugo Lepnurmelt, kas too ei närveeri enne esinemist. Professor mõõtis teda oma malbe pilguga ja lausus: “Kulla laps, ma olen harjutanud, ma tunnen seda kava, ma olen teinud kõik, mis minu võimuses; ülejäänu on Jumala kätes. Miks ma peaksin närveerima?”

Hugo Lepnurm oli Eesti orelikunstnik; praegu vaid legend.