Kirju ja huvitava päeva õhtupoolikul jõdsin Tallinnasse just parasjagu selleks et osaleda grupilennul küüditamisohvrite mälestuseks. Ilm pakkus enam-vähem lennatava viivu vihmahoogude vahel. Esimest korda formatsioonis, näha teisi lennukeid õhus lähedalt... see oli vähemalt sama vägev kui esimene kohtumine vabalangemises.
Ainult et kõik see 30 minutit oli töö. Jälgid ümbrust, distantsi, mängid pidevalt gaasi, kõrguse ja tagatiibadega, vaatad vilksamisi instrumente - kas mingit jama pole tekkimas... ja ega reisija nägu värvi ei vaheta. Nüüd istun toas, lapsed magama pandud ja akna taga taas lausvihm.
Lisan pildi ka - minu lennuk on helesinine, nagu unistused ongi.
Ja lisan veel (päev hiljem) - olime TV3 uudisklipis ka.
Minu lennuk on nähtaval telemasti taustal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar