Soome klubielu

Olen Räyskäläs Brian Germaini kuplikoolitusel aga sellest teemast mujal ja hiljem. Räyskälä oma kahe kõvakattega lennurajaga, hulga suurte angaaride ja meie mõistes lugematute lennukitega on meie silmadega vaadates midagi unelma taolist. Pluss muu infrastruktuur saunade, majutuse, õppeklassidega - lennujuhtimistorniga restoranini välja. Loomulikult riik toetab. Mis lennundusse puudub, siis olla praegu see häda, et lennukeid rohkem kui lendajaid (!)

Ja lohutuseks - neil on siin samad probleemid, mis meil koduski. Õhtuse sotsialiseerumise käigus kurdeti et krt, Soome klubid on väikesed, nohistavad omaette ja ei saa üksiti millegagi hakkama ...

Kiitsin takka, et meil Eestis on kah sama jama aga näe tuleme toime.

Rapla kohal, NATO all

23. juunil lendasid koos Eesti väikese aga võimeka õhuväe esindajatega ning ühe NATO hävitajaga üle Rapla staadioni ka 4 väikelennukit erapilootide juhtimisel. Lennujuhtimiseks oli Kuusikule toodud ajutine torn, milles toimetas NATO lennujuht.

Erinevatest lennumasinatest joru kogunes õhus kokku eri lähtepunktidest ja tähtsaim lennuistrument oli kell, mida tuli sekundipealt jälgida.

Eelmisel päeval briifingul Ämari lennubaasis tundus kogu plaan nii keeruline, et mul tekkis korraks kahtlus, et kas tasubki proovida - äkki munan midagi ära. Varem olin lennanud täpsusega heal juhul minutites, mitte sekundites.

Aga kõik sujus (eeltööd sai ka natuke tehtud). Teisi lennu- masinaid õhus lähedalt näha on vähemalt sama erutav kui esimesed kohtumised vabalangemises. Helikopterite liitumine riviga meie ees oli ilus vaatepilt, samas ei soovi vist keegi väikelennukiga Mi-8 (pildil kollasest Wilgast eespool) keerisjälje sisse sattuda. Korraks ujus kõrvalt mööda ka Mirage.

Tegelikult oli Kuusikul 12:05 ruleerima hakkamisest kuni Rapla staadioni kohal 12:31:25 raadiosse öeldud sõnadeni "Cessna over target" kõik üks tihe töö. Naeratus venis näole pärast Ämari kursile keeramist.

Selliseid väljakutseid on rohkem vaja korraldada - kindlasti õppisin 2 päevaga enam kui muidu 2 kuuga. Kadunud ALMAVÜ (ДОСААФ - tossuahv) üle võib praegu ju muiata aga mujal maailmas teevad õhujõud eralendurite ja ka langevarjuritega oluliselt rohkem koostööd kui meil Eestis. Ehk hakkab see jää nüüd liikuma, mis?

Ilus elu

Kirju ja huvitava päeva õhtupoolikul jõdsin Tallinnasse just parasjagu selleks et osaleda grupilennul küüditamisohvrite mälestuseks. Ilm pakkus enam-vähem lennatava viivu vihmahoogude vahel. Esimest korda formatsioonis, näha teisi lennukeid õhus lähedalt... see oli vähemalt sama vägev kui esimene kohtumine vabalangemises.
Ainult et kõik see 30 minutit oli töö. Jälgid ümbrust, distantsi, mängid pidevalt gaasi, kõrguse ja tagatiibadega, vaatad vilksamisi instrumente - kas mingit jama pole tekkimas... ja ega reisija nägu värvi ei vaheta. Nüüd istun toas, lapsed magama pandud ja akna taga taas lausvihm.
Lisan pildi ka - minu lennuk on helesinine, nagu unistused ongi.

Ja lisan veel (päev hiljem) - olime TV3 uudisklipis ka.
Minu lennuk on nähtaval telemasti taustal.