Talveuni, Vol.1 -- OOTAMATU KIRI

Kui ilmad sügisel kurjaks lähevad ja hüpata enam ei saa, seab lyhis end talveunne. Kõigepealt kõht täis vitsutada, lapsed kevadeni ette ära peksta ja naine manitseda: "Vaata sa mul - peaksid sa... kui ma...", aga juba tikub uni peale; padavai koopasse. Kuuseokstest tropp taguotsa et tuul läbi ei tõmbaks ja ongi unenäod platsis - justkui filmiks 300-wayd mitmelt poolt korraga ja justkui otsiks metsast meduusipaela... nrrr... Lumevaip katab maa, mööduvad nädalad. Nii on see igal aastal olnud.

Järsku tunnen, et miski nagu naksaks. Uni läheb ära. Küljealune on lige, suus paha maik ja perse hõre. Koban ringi et kus tropp on - midagi krabisevat jääb pihku, sõrm läheb sellest kärtsti läbi ja vaatan - paberlennuk. Ronin valge kätte ja näen: lugejakiri. Vot, raisk.

Loen:

Kulla Lyhis,

Ega sa blogindust ää pole unustanud ? Sinu blogi lugejaid on terve võrk täis - nii et võta end kokku.

ette tänades,

Aivar.

Kaen ringi - ja ongi - veeb tühi nigu kell!!! Magada ka ei lasta... sa saadana ihu!

Ma teile nüüd kirjutan, oodake.