Õhtune õlu

Nõndaks... lõpuks istun oma aias kurat-teab-kelle kiiktoolis ja joon tasahaaval õhtust õlut.

Kuratlik, sigaduslik you name it... - samas rahuldustpakkuv - ärinädal on seljataga.
Taevas on selge. Täna käisin üle hulga aja lendamas ja hästi tegin. Liiklus oli hullumeelmne; korra saatis lennujuht mind otse baasosalt kordusringile sest tema üllatuseks oli tulemas palju suurem lind... lennujuht oli absoluutne algaja, mõõdukalt pabinas ja võimsalt umbkeelne. Ta parafraseeris mu kutsungit igal võimalikul moel nii et vastasin talle raadiosides mitte konkreetse äratundmise vaid intuitsiooni peale. Aga täppi läks.

Voh. Pere kõik kodus. Pooleaastane (aga mitte -aruline) Hendrik sasis kahe käega mul habemest kinni ja seletas mitu korda ja väga arusaadavalt: "Tät-tät-tät-tää!" Ma vist ei saanud siiski lõpuni aru. Terve elu olen loll olnud, nüüd veel vana ka.

Iga selles maailmas veedetud hetk on kingitus ja privileeg. Homme võib juhtuda et leian end jälle jumalikus vabalangemises, kaamerad pea küljes.

Ikkagi huvitav - miks ma just nimelt õlut joon?