Miks koerad peavad haukuma?- kui peremees ei meeldi!No miks koerad peavad haukuma?- ei vasta neile keegi...
See pungijupp kirjeldab päris hästi Eesti valimis- ja paljuski ka valitsemissüsteemi. Kõrgeima võimu kandja (rahvas, noh!) on vaid korraks kuningas - üle mitme-setme aasta tahavad kõik tema häält. Tema valib nüüd. Pärast valimisi on ta püha õigus pidada taas mokk maas ja püsida "oma liistude" juures, nagu ennegi.
Poliitiline partei ei ole kunagi olnud aatekaaslaste ühendus, vaid eelkõige võimu saavutamise, kasutamise ja taastootmise instrument. Ta on selleks loodud, selleks hea ja see on ka tema hukatus. Ükskõik kui ilus on esialgne lipukiri, lõpuks taandub kõik võimule. See tähendab "reaalpoliitilisi" kokkuleppeid ja seda, et hääletamise ajal näitab mees tagatoast parteisõduritele kas sinist või punast pastakat. Ja kui sõdurid on juba õpet saanud, pole pastakatki enam vaja.
Võimueliit on asunud kättevõidetud positsioone betoneerima ja vastu võtnud terve hulga antidemokraatlikke regulatsioone. Nende regulatsioonide menetlemise käigus on langenud mõnedki maskid. Üksmeel nendes küsimustes (nagu ka riigikogulase palga ja kuluhüvitise küsimustes) on selgelt erakonnaülesed. Pole ka ime, sest siin ongi asja tuum. Võim. Segamatu võim.
Ma ei soovi erakondi omavahel võrrelda - seda on niigi palju tehtud. Süsteem peab muutuma ja esialgu vaid kahvatu valguskiir on minu meelest sõltumatute kandidaatide pildiletulek. Ent asi on tõsine, seda näitas veenvalt kirjutava pressi (Bonnieride palgal) üksmeelne tatipritsimine üksikkandidaatide telesaate järel. Tänagi kirjutas keegi Delfis, et kõik üksikud olla Hitleri jüngrid - braavo!
Ma ei arva, et üksikute kujul on Messias maa peale või Kalevipoeg koju tulnud, ent juba nende ilmumine annab usku muutustesse. Ja usk liigutab mägesidki paigast.
