Blue Skies, Black Death

Täna hommikul ca 10 paiku sai üks soomlane siin surma. Tegu on 45 aastase mehega, kel ca 100 hüpet. Kuna sommid ise pole veel nime avaldanud ei hakka minagi seda tegema; tõenäoliselt ei tunne meist keegi seeda meest.

Asjaoludest on praegu teada nii palju:

Vari oli Sabre2, teiste hüppajate kinnitusel oli vari lahti kuskil 600-700m vahel aga see avanemine käis hirmsa pauguga, nii et kõik maapealsed ajasid pead kuklasse. Vari spinnis (mitte väga agressiivselt) kuni maapinnani välja. Kohesed elustamiskatsed tulemusi ei andnud. Pidurid olid võtmata ja slaider killimata.

Praegu pole veel teada, kas ta sai surma juba avanemisel või alles maaga kokku põrgates. Ka on vara öelda, kas ta tegi oma hüppel kõik õigesti, või mitte.

Inimene läks hommikul rõõmsasti hüppama ja nüüd vedeleb see mis tast järgi jäi, ameerikamaa morgis, lipik varba küljes. Kuskil soomemaal on 3 last, kes võib-olla ei tea veel, et isa ei tule.

Ma ei tundnud meest aga see juhtum ei anna mulle rahu. Kui keegi saab hakkama silmapaistvate lollustega või lihtsalt oma võimeid üle hindab ja seepeale surma saab, siis see on... noh, ootuspärane. Aga täna võis asi olla vabalt ka nii, et mees tegi oma viimasel hüppel kõik õigesti. Ja kui see nii on, siis riivab see väga sügavalt lapsepõlves omandatud tõekspidamisi, millest me küll teame, et nad tegelikus elus ei päde, ent mis sellest hoolimata meie seljaajus omasoodu tiksuvad.

Peale lühikest leinaseisakut otsustasime, et mis möödas see möödas ning ainus mida teha annab, on hüpata palju ja hästi. Läksin tõusule ja tegin esimese lennu oma Samurai-136-ga. Püha taevas! Stiletto/Contrailiga võrreldes on vahe umbes sama nagu Cessna-172-st Yak-52-te ümber istudes. NII magus! Koostan endale praegu harjutuskava ja püüan olla oma uue lennuriista vääriline.

Trip US! - pakane palmide all

Viimased 2 ööpäeva aeles USA kirdeosa kohal mõnuga üks suuremat sorti tsüklon ja vedas põhjapoolse külma õhu siia. Tunda andis ta sedasi, et 30 kraadine palav ja niiske ilm asendus päevapealt selge ja väga külma ning tuulise ilmaga.
Öösel tuul ei vaibunud ja telgi katus paukus iilide käes nagu taoks keegi seda malakaga. Telgi seinad väga ei paukunud, sest nad on tehtud suuremalt jaolt võrkkangast. Õllede jahutusvesi jäätus nagu kord ja kohus ;-)
Kuidas siis sellistes oludes mõnusalt ööbida? Skaidaiver peab alati ootamatusteks valmis olema. Ja kui vaja, avab ta langevarju. Nii minagi tegin - ja võin kinnitada, et mu vana ustav Contrail ei jätnud mind hätta seegi kord. Las ta nüüd puhkab, sest uus vari on juba ranitsas. Aga seda proovin siis, kui õhk natuke soojemaks läheb. Tsüklon on nüüd õnneks lahkunud ja ilm pöörab soojemaks.

Trip US! - 2 asja viimane päev

Täna lõpeb ära 2007 aasta ja lõpeb ära ka Skydive City Bigway Camp, kus mul oli au kaamerat lennata. Aastat ma ei kommenteeri (läheks pikale) aga camp oli minu jaoks pööraselt põnev elamus. Eile oli küll ametlik lõpp aga kui täna sinist näitab, siis tuleb veel paar hüpet 3 lennuki pealt korraga.

Juhtumisi jäin vahepeal ka ise pildi peale (kaameramees ülal paremas nurgas). © 2007 Tony Hathaway - All Rights Reserved (pilt eksponeeritud autori loal).

Eile võttis Markku mul nööbist kinni ja ütles: "Ma kutsusin sind siia just nimelt selleks, et sul oleks võimalus õppida." Ma olen selle võimaluse eest väga tänulik.

Ja nüüd veel palju paremat uut aastat teile kõigile!

Trip US! - esimesed 40-wayd filmitud

Jah, tõsi on. Selliste asjade filmimine on hoopis midagi muud kui meie pisikeste eniveidega mässamine. Pealegi osaleb sellistes üritustes tihti rohkem kui üks kaameramees, see aga tähendab et tehakse täpne plaan ja sellest plaanist peetakse ka kinni.

Ja ikka leidub omapäraseid tegelasi - täna oli viimsed 3 bigwayd baasis 1 tegelane, kes siis kui teised kõik minema träkkisid, võttis sisse boxman-i asendi ja hakkas end ühe koha peal kaootiliselt siia-sinna keerama. Seda ei olnud ülevalt mõnus vaadata.

Täna sai tehtud 6 tõusu 4500m kõrguselt ja kõik ilma rahata ;-) aga see on ikka suhteliselt märg töö, sest kogu tegevus toimub ca 30 kraadises kuumuses.

Ühe viidika ajasin kah üles (hoolimata aeglasest ühendusest). Ja fotosid paiskan kah üles aeg-ajalt.

Trip US! - läheb andmiseks!

Oli selge ja külm öö, päike hakkas juba pool 8 kõrvetama praegu on 8:45 ja esimene tõus juba läks. Tänaseks oli juttu 40-waydest. Igal juhul tuleb tihe päev kus langevarjuri harjumuslikku tegevust - lennuväljal molutamist - vaevalt et harrastada õnnestub.

Trip US! - loll konn

Tassisin peale hüppetegevust kamad ära telki ja autosse, hingasin sügavalt ning sain aru, et olen pesemata ja näljane; kiilakas ka aga sinna pole enam parata. Seepi pole. Söök on otsas. Õnneks jõulupühad möödas ja Wal-Mart töötab, läki sinna.

Kokkuvõtteks sai 37 taalaga (410 eeku) ostetud tekk, voodilina, kahe päeva söök-jook, seep, shampoon, lambipatareid ja veel midagi. Eestlane olla on uhke ja hää. Auto kuivaksjäänud bensupaak sai kah 30 taala eest triiki täis.

Pesin ennast dushi all puhtaks ja püüdsin kohalikku konna mitte segada. Shee Ghonn oleb elav ettenäitus sellest, mis juhtub kui liiga palju seepi tarvitada. Tema elab oma vaga elu dropzõuni dushiruumi seina peal ja ilmselt peale seebi suurt midagi ei tarbi.

Trip US! - tööpäev seljataga

Puhh - täna sai tööd tehtud. Markku eestvedamisel käisid 19- ja 20-wayd üles-alla ja mina siis muudkui filmin ja pildistan. Kui päike üles tõuseb ja uduloorid läbi kõrvetab, läheb äkitselt palavaks. Ja siis poole kuue paiku läheb äkitselt pimedaks ja kaste tuleb kohe maha. Sellesse vahemikku peab mahtuma kogu hüppetegevus ja mahub ka.

Aeg on raha ja siin lüüakse Twin-Otteril tankimiseks lihtsalt lont külje pealt sisse, proppi seisma ei panda. Siis uus laar skaidaivereid peale ja minek. Niimoodi tehti selle ca 7 tunniga täna 33 tõusu; vahepeal oli kolm Otterit korraga käigus. Kõigil on külje peal kiri "Freefall Express". Neljas - "Bigballs Express" - seisab miskipärast kuudis.

Täna sukeldus üks soomlane kõige kamade ja kaameraga täie lauluga svuubitiiki nii et muda ja mingid kalad laiali lendasid. Gaatoreid seal ei ela. Kuna tööd on palju, pole ma veel oma uutel kamadel järgi käia jõudnud. Värvilahendust tehes olin natuke võtnud ja nüüd kardan, et see saab olema kõige koledam vari kogu pribaltikas. Aga mis sündima peab, on juba sündinud.

Homme tulevad suuremad kujundid. Seltskond on rahvusvaheline ja tegutseb innukalt; lennukist ruttu väljasaamine juba edeneb; 20-way suutis täna 3 punkti kah keerata. Rohkem pilte Flickeris.

Trip US! - Zeta 20:00 ja paremaks läheb

Kõiki häid asju ära ei räägi aga just need kiirteelt mahasõidud, mille eest end end ropukeelselt siunasin, osutusidki just neiks öigeteks. Kogu Floridat kattis lisaks ööpimedusele veel nii paks udu, et teeviitasidki ei näinud õieti lugeda. Iseloomulik on, et kõige pealt leidsin pool seitse hommikul üles ZephyrHillsi dropzone'i ja alles pool tundi hiljem linnakese enda.

Hommik oli pisut pilves ja ja päev ületas ootusi - esmalt sain end dushi all pesta, poolteist tundi tätsa pehmes voodis magada ja siis ühe ilusa hüppe teha; seejärel tulid kurjad pilved, Markku võttis õlle ja mina läksin Wal-Marti, kust ostsin telgi ja palju muud vähem kui saja taala eest.

Uut aastat kavatsen vastu võtta oma välirantshos MacNasty alligaatoritiigi ja Skydive City svuubilombi vahel. Täna tegi Markku 5-way sihukeste papidega, kelle kõrval mina pole isegi mitte poisike. Noorim neist oli vist 68-aastane; keerati 2 punkti. Homme hakkame aga tööle vennasvabariigi järgmise rekordiürituse nimel. Ma lähen nüüd magama.

Seekordsel pildil on kujutatud ZHillsi iga-aastase svuubivõistluse traditsiooniline peaauhind.

Trip US! - Orlando 4:00am & All Is Well

Nii, auto on pargitud, kasutan priid wifit ja söön väga maitsvat kanaliha. Kell on 4 hommikul teekind Zephyrhilli alles ees. Jõuluaegsed vintsutused Ameerika lennujaamades on jutt omaette ja sellest teinekord pikemalt.

Värske õpetuse iva on aga: stand for your rights!
Nimelt juhtus sihuke lugu et rendiauto, mille ma kell 1 öösi Alamo/United'ist kätte sain, tegi kiiruse suurenedes imelikke hääli - miski tümpsus tagasilla juures ja kui olin lõplikult veendunud et see ei tule teps mitte asfaldikumerustest, keerasin otsa ringi ja seiklesin tagasi (tausudes täiendavad $3) teemaksudeks.

Laenukassa ees lookleva öise järjekorra nägemine võttis hingetuks aga kui olin vahetuse pealiku tema urust välja meelitanud, hakkas asju juhtuma. Nüüd on mul autoks lumivalge iludus, millel enne mind sõidetud vaid 7 miili ;-). Loomulikult ei kaasne sõiduga mingeid müdinaid.

Ja teist korda lennujaamast lahkudes, valisin juba teise tee, mis on sama kiire aga maksuvaba :-)

Lisatud pilt on aga tehtud just enne kanafileed ja internetti Denny lobilas. Siin valitseb jõulueufooria. Homse hüppamise kohta ei tea küll täpselt öelda.

Trip US! - Tallinn 10:03

Pagaas sai tshekinnitud ja gurmeehinnaga hommikusöök kah söödud. Kuidas see käis, sellest on pildid esialgu vaid fotokas - kroonilise ajumädaniku tõttu pistsin USB-kaabli ja kaardilugeja kohvrisse. Kohver sai muide külge sildidi SECURITY CHECKED enne kui ta lukku panin.

Ma pole enam kindel kas see CC label oli ikka hea plaan, sest check-in tibi küsis seda nähes kohe: "Mis seal sees on?"

Järgmine tõsisem müdin tuleb siis NYKis ja kui kõik sujub, maandun peale keskööd Orlandos ja autorendis ootab mind käru.

Florida osariigi turismiportaal instrueerib: "For your own safety, don't drive at night. In case of accident or road-block, lock the car doors and don't exit until the police patrol arrives." We'll äää check this out.

----
Muide - yx pika telikuga lind teeb siin touch-and-go'd ja näeb väga Brita moodi välja ;-)

Stei tuuned!

Vabariigi surmavabrik

Paljud inimesed peavad enne kella 9am olema Tallinnas või Tartus ja vähemalt kella viieni välja. Kusjuures stardipunkt on vastaspoolel või kuskilt vahepealt. Sõitsin täna varahommikul Tallinnast Tartu poole ja enne Koset keerasin kõrvalteedele ja seiklesin lõpuks neid mööda kohale. Miks? Sest et elu oli armas. Mis maanteel toimus, oli väga kole. Ma ei imesta, et seal nii palju inimesi surma saab.

Tegelikult ma aimasin seda ette ja kavatsesin Tartus ära käia rongiga. Sorry - edelaraudtee sõiduplaan ütleb, et esimene rong Tallinnast (6:40) on Tartus alles 9:54(!) ja viimane rong Tartust väljub 18 kopikatega - sellele jõuaks napilt. Tallinnasse tuleb esimene Tartu rong sisse 8:50...

Tore, et maanteed laiendatakse, ent laiendamine ei muuda selle saaste- ja surmavabriku olemust. Vabrik on reipalt pöörelnud iga valitsuskoosseisu ajal - kui üks väheseid asju, mille taga erakondade täielik üksmeel.

Mina sõidaksin heal meelel rongiga. Mingid poliitikud seletasid hiljuti, et odav rongisõit olla sotsialistlik unelm. Mingu nad persse aga enne käigu näiteks Soomes ära!

Edusammud

Hommikul tuli Pärt suure jooksuga: "Ma ei saa hambaid pesta, sest Hendrik ja Mark määrisid kõik hambapasta kõhu peale ja ütlesid, et nii läheb nahk siledaks!"
Järelikult Hendrik on rääkima hakanud.

Privilegeeritud seisus

Käisin reede hommikul Kentmannis viisavestlusel. Otse tänaval asuvas klaaskapis tegid turvamehed väikese sissejuhatuse, et ma ikka sobilikus meeleolus pühasse paika siseneksin. Sees valitses religioosne õhkkond - kahes klaasist "pihitoolis" pajatasid järjekordsed viisataotlejad pikalt ja valjuhäälselt oma firmadest, sugulastest ja sissetulekutest. Ülejäänud seltskond istus oma järge oodates nagu kinos; uksed vahelt kenasti lahti, et paremini kuulda oleks. Ja turvalisem, muidugi.

Kutsuti siis mindki sinna kappi. Peale tervituste vahetamist ja sõrmejälgede rituaali kujunes umbes selline vestlus:

Ametnik: "What is the purpose of your visit?"
Mina: "Vacation, having fun."

A: "You are a skydiver ???"
M: "Yes."

A: "You will receive your visa and passport in 2 weeks, good luck!"
M: "Thank you, bye!"

I say again - it's a privilege to be a skydiver!

Lend Tomiga

Antti Kopliste algatus tandemhüppe korraldamiseks liikumispuudega mehele sai teoks. Asi läks ka suvereporterisse ja lühivarianti näeb siit.

Väga palju positiivset energiat oli selles kõiges. Tom mitte ainult et sooritas hüppe väga lahedalt ja külmavereliselt (minu kogemust mööda on üldiselt naised hüppel vapramad kui mehed). Ja nii enne kui pärast hüpet oli ta igatpidi muhe, mõistlik ja vägagi adekvaatne. Minu arust oli see esimene kord, kus tandemhüppele tulija uurib eelnevalt langevarjurite tavasid ning teeb kohe ka praktilised järeldused :-)

Oli privileeg selles projektis osaleda ja minule tekkis igatahes peegli moodi asi silmade ette - mitu korda päevas leian ma endale õiguse mossitamiseks ja jonnimiseks sest kärss on taas pisut kärnas ja maa järjekordselt külmanud - ehkki tegelikult on kõik ju suhteliselt OK?

Minu homopere

Telekat tasub vaadata. Ma pole seda ammu teinud aga täna õhtul tegin ega pidanud pettuma. "Kiiabihaiglas" käis mingi sakkimine soorollide teemal ja siis üks neeger käratas: "Kurat, homodel on hea - prill-laud on kogu aeg üleval, võid riided kuhu tahes visata ja voodis õlut juua!"

Nendin uhkusega, et meie kodus on samamoodi. Järelikult oleme suur rõõmus homopere.

Tumbleweeds kah siin

Minu õnnelik lapsepõlv (freefly + wingsuit) Hankos sai otsa, sest kohale jõudis Tiim Tumbleweeds (rändav umbrohi, edasises TT) ja kohe läks ka ilm **rsse.

Täna siiski sai hypata (viis pauku v6istlust) aga õhtul läksime mere äärde ujuma. Minu poolt välja valitud ujumiskoht oli kaunistatud libedate graniitkaljudega ja iga kord kui keegi libastus, kostis Tuukri (wodolaz) ekstaatiline hirnumine. Tuuker nimelt ei supelnud asjakohase trikoo puudumise tõttu. Mart oli ka pahur, sest vesi oli 2.35 kraadi jahedam, kui talle sobinuks. Liisu oli aga väga tubli, sest ta ei kartnud mitte midagi ja temal oli helesinine trikoo; Priit ujus nurisemata. Järgneval pildil on punase noolega täpselt näidatud koht, kus see kõik toimus.
Muu pildidokumentaal leidub Flikkeris.

Tagasi kodus

Bah, jõudsin Räyskäläst tagasi ja uppisin oma fotod. Seejärel lugesin läbi vahepeal lugemata ajalehed. Ja ennäe - Taagepera kirjutab, et me käitume nagu orjad: "... rahva naljatundes väljendub tema iseloom. Soome nali on muhe, eesti oma seevastu torkiv."

Ja tal on õigus. Soomes käies pole ma kordagi näinud, et üks skaidaiver, oksad laiali, teisele pähe istuks.

Aeg Räyskäläs oli tihe ja kvaliteetne, ehkki ilm polnud kiita. Paar pilti suutsin teha, need on Flickeris.

Soome klubielu

Olen Räyskäläs Brian Germaini kuplikoolitusel aga sellest teemast mujal ja hiljem. Räyskälä oma kahe kõvakattega lennurajaga, hulga suurte angaaride ja meie mõistes lugematute lennukitega on meie silmadega vaadates midagi unelma taolist. Pluss muu infrastruktuur saunade, majutuse, õppeklassidega - lennujuhtimistorniga restoranini välja. Loomulikult riik toetab. Mis lennundusse puudub, siis olla praegu see häda, et lennukeid rohkem kui lendajaid (!)

Ja lohutuseks - neil on siin samad probleemid, mis meil koduski. Õhtuse sotsialiseerumise käigus kurdeti et krt, Soome klubid on väikesed, nohistavad omaette ja ei saa üksiti millegagi hakkama ...

Kiitsin takka, et meil Eestis on kah sama jama aga näe tuleme toime.

Rapla kohal, NATO all

23. juunil lendasid koos Eesti väikese aga võimeka õhuväe esindajatega ning ühe NATO hävitajaga üle Rapla staadioni ka 4 väikelennukit erapilootide juhtimisel. Lennujuhtimiseks oli Kuusikule toodud ajutine torn, milles toimetas NATO lennujuht.

Erinevatest lennumasinatest joru kogunes õhus kokku eri lähtepunktidest ja tähtsaim lennuistrument oli kell, mida tuli sekundipealt jälgida.

Eelmisel päeval briifingul Ämari lennubaasis tundus kogu plaan nii keeruline, et mul tekkis korraks kahtlus, et kas tasubki proovida - äkki munan midagi ära. Varem olin lennanud täpsusega heal juhul minutites, mitte sekundites.

Aga kõik sujus (eeltööd sai ka natuke tehtud). Teisi lennu- masinaid õhus lähedalt näha on vähemalt sama erutav kui esimesed kohtumised vabalangemises. Helikopterite liitumine riviga meie ees oli ilus vaatepilt, samas ei soovi vist keegi väikelennukiga Mi-8 (pildil kollasest Wilgast eespool) keerisjälje sisse sattuda. Korraks ujus kõrvalt mööda ka Mirage.

Tegelikult oli Kuusikul 12:05 ruleerima hakkamisest kuni Rapla staadioni kohal 12:31:25 raadiosse öeldud sõnadeni "Cessna over target" kõik üks tihe töö. Naeratus venis näole pärast Ämari kursile keeramist.

Selliseid väljakutseid on rohkem vaja korraldada - kindlasti õppisin 2 päevaga enam kui muidu 2 kuuga. Kadunud ALMAVÜ (ДОСААФ - tossuahv) üle võib praegu ju muiata aga mujal maailmas teevad õhujõud eralendurite ja ka langevarjuritega oluliselt rohkem koostööd kui meil Eestis. Ehk hakkab see jää nüüd liikuma, mis?

Ilus elu

Kirju ja huvitava päeva õhtupoolikul jõdsin Tallinnasse just parasjagu selleks et osaleda grupilennul küüditamisohvrite mälestuseks. Ilm pakkus enam-vähem lennatava viivu vihmahoogude vahel. Esimest korda formatsioonis, näha teisi lennukeid õhus lähedalt... see oli vähemalt sama vägev kui esimene kohtumine vabalangemises.
Ainult et kõik see 30 minutit oli töö. Jälgid ümbrust, distantsi, mängid pidevalt gaasi, kõrguse ja tagatiibadega, vaatad vilksamisi instrumente - kas mingit jama pole tekkimas... ja ega reisija nägu värvi ei vaheta. Nüüd istun toas, lapsed magama pandud ja akna taga taas lausvihm.
Lisan pildi ka - minu lennuk on helesinine, nagu unistused ongi.

Ja lisan veel (päev hiljem) - olime TV3 uudisklipis ka.
Minu lennuk on nähtaval telemasti taustal.